Nägin legendaarset Alain Deloni eelmisel reedel Liège’i rahvusvahelisel detektiivfilmide festivalil! Alain Delon était à Liège! Alain Delon was in Liège!

Mõned nädalad tagasi kuulsin uudistest, et prantsuse näitleja Alain Delon, kelle nime on kindlasti kõik kuulnud, kinnitas oma osavõttu Liège’i rahvusvahelisest detektiivfilmide festivalist Belgias. Ostsin siis minagi pileti Alain Delonile pühendatud galale valmis ning  olin perspektiivist Alain Deloni näha väga elevil.  Samal ajal olid mul juba ette omad kahtlused, kas ma ikka saan temast endale mälestuseks ka head pildid.  Ette ei tea kunagi, millised pildistamise tingimused on:  halb valgustus näiteks liiga pimeda saali näol, ülemäärane kaugus pildistatavast ja suured rahvamassid, kes teda varjavad jne.  Siiski olin ma täis lootust, et õhtu tuleb unustamatu.

Seda ma nüüd küll ette ei näinud, aga õhtu algas meeldejäävamalt, kui minusugune tagasihoidlik filmifänn oleks elus osanud soovida! Kõik algas juba rongijaamast, kus ma aega parajaks tegin enne Brüssel-Liège’i rongi, kui ma nägin kuidagi tuttavana tunduvat meest. Lähenesin talle ettevaatlikut, kui ma nägin, et ta mind tähele pannes prillid eest võttis, justkui mind julgustades 🙂 Kuna ta ei näinud sugugi tüdinud välja, tegin katset ja küsisin prantsuse keeles, kas ta on belgia näitleja?  Ta vastas jaatavalt. Küsisin, kas ta läheb Liège’i festivalile? Vastas, et läheb koju, et elab Liège’is. Ütlesin, et Alain Delon tuleb õhtul sinna. Selle peale vastas aga tema, et veel üks põhjus, miks sinna mitte minna. Siis ma püüdsin öelda ta nime nii nagu ma oskasin ja ta parandas mind hääldusega: Bouli Lanners (loe: Buuli Lanners). Küsisin siis, kas ma temast pilti võin teha, ning mu meeleheaks sain selleks loa!  Kui ma siis pärast Boulit tänasin, keegi kõrvalseisja pakkus, et võib meist mõlemast pilti teha.  Bouli Lanners polnud vastu!  Siis ma kihutasin suuresti tänades minema, et teda kauem asjatult mitte segada. Ta jõudis mulle veel “bon week-end!” (head nädalavahetust!) soovida, millele vastasin kohmetunult “merci!” (aitäh!).  Kui ma pisut hiljem oma heameele pilve pealt allapoole hõljusin, mõtlesin veel, et oleksin võinud  talle vähemalt palju õnne soovida selle aasta Magritte’i filmiauhindade (parima filmi ja parima režissööri kategooriates) võitmise puhul filmi “Les premiers, les derniers” eest, milles ta ise näitleb ning mille režissöör ta ka on. Mina tean teda filmidest Je suis mort mais j’ai des amis (2015) ja De rouille et d’os (2012).  Muide Bouli Lanners mängis ka filmis Asterix olümpiamängudel (2008), milles Alain Delonil oli Julius Caesari roll ja mis seni oli Alain Deloni viimane film…

Tund aega rongisõitu ja olingi Liège’is!  Palace kino on Liège-Guillemins’ rongijaamast umbes 20-25 minuti jalutuskäigu kaugusel. Hoone peasissekäiku vaadates tundus mulle naljakas, et sponsorite logodega lipud ja reklaamid olid prominentsemad kui Liège’i filmifestivali nimetus 🙂 OK, see-eest oli mul aga väga hea meel tõdeda, et sissekäik oli vaba ja mingeid rahvamasse seal ei olnud – nii et sissepääs oli stressivaba ja väga mugav. Kui ma sees juba olin, toimus ka pääsmete kontroll kiiresti ja ilma igasuguste turvameetmeteta. Pärast Brüsselis patrullivaid sõjamehi ja turvameeste poolseid kottide läbiotsimisi rahvarohketes kohtades, tundus Liège kohe väga pingevaba.  See tunne süvenes veelgi, kui ma mõistsin, et  alain Delonile mõeldud väike auhinnakujuke ootas aukülalist filmisaali ees klaasist poodiumil vähemalt niiakaua, kui kõik külalised olid saabunud ja näitleja karjääri meenutav film oli ka näidatud (1,5 tundi)! Film oli tehtud Alain Deloni 60-aastase filmikarjääri jooksul tehtud filmide lõikudest. Seda vaadates mõistsin, et Alain Delon oli mänginud suures hulgas detektiivi- ja politseifilmides.  Kas 60-ndad ja 70-ndad oli kuldne spiooni-, detektiivi ja politseifilmide ajastu?  Loomulikult  oli ta mänginud ka ajaloolistes filmides ja seiklusfilmides, ja kõigis filmides mõistagi alati ümbritsetud ilusatest naistest.  Filmidest, mida olen näinud, nimetaksin ära La tulipe noire (1964) ja La piscine (1968).

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Alain Delon in Liège 5/5/17

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Alain Delon in Liège 5/5/17

Kui kaua oodatud aukülaline Alain Delon lõpuks 11. Liège’i filmifestivalile kohale jõudis  (teda kutsuti festivalile tegelikult juba aastaid), siis võeti teda vastu tormilise aplausiga. Seejärel järgnenud intervjuu käigus vesteldi temaga kõiksugu teemadel, kaasa arvatud Alain Deloni armastusest Belgia vastu ja temapoolsest andekate režissööride imetlusest nagu Visconti, Melville ja René Clément.  Ta tegi ka palju nalja ning tema nalju võttis publik hästi vastu. Tema naljadest mäletan üht, milles ta teatas, et kõik naised, keda ta suudles, jäid kohe rasedaks! Õnneks sel õhtul ei läinud ükski naine hulluks ja ei jooksnud talle tormi 🙂 Intervjuust mäletan veel, et tal on kaks belgia lambakoera (Malinois ehk Mecheleni päritolu tõug), keda ta peab kõige ustavamateks ja parimateks sõpradeks.  Intervjuu lõpupoole avaldas Alain Delon oma plaani mängida veel ühes ja samas ka oma karjääri viimases filmis sel sügisel.  Tema mängupartneriks  saab Juliette Binoche, keda ta väga austab. Algselt välja valitud Sophie Marceau oli hõivatud. Umbes samal ajal hakkasin ka filmima ning seda filmisalvestust näete altpoolt. Kahjuks on mõnes kohas fookusest väljas.

Videot saab näha siit lingist: Alain Delon in Liège on 5/5/2017.

 https://www.flickr.com/photos/13800456@N06/34490981176/in/dateposted-public/

Filmiauhinna andis Alain Delonile üle praegune Belgia asepeaminister ja majandusminister Didier Reynders, kes on ise ka Liège’i päritolu. Allpoolt näete ka neist pilti. Saalist lahkudes tegin veel ka pilti prantsuse näitlejast Véronique Jannot’st,  kes oli selle aasta festivali president. Pilt allpool. Alain Delon oli muidugi mõista ümbritsetud suurest rahvahulgast, kui ta gala lõppedes saalist lahkus. Ma ei saanud talle lähemale muidu, kui ta juba auto juurde jõudis. Keegi mees veel minu kõrval karjus “on vous aime!” (me armastame teid!). Mina ei jõudnud mõelda muud kui, et kas mul õnnestub üks hea pilt teha ning ma klõpsutasin kaameranupuga. Samas jooksis palju pildihulle inimesi juurde ning minu vaateväli järjest kahanes.  Allpool piltide pealt näete. Ja juba oli Alain Delon autos ja läinud ta oligi!

Seal ma seisin ja mõtlesin, et oma 81 aasta kohta nägi Alain Delon hea välja ja kui veab, äkki on mul temast mõni hea pilt ka. Siis ma kuulsin enda kõrval sosistamist: see on tema… Ei teadnud teda, aga igaks juhuks tegin pilti ikkagi. Hiljem tuli välja, et tegu oli prantsuse kirjaniku Paul-Loup Sulitzeriga. Tema kõrval oli Supriya Rathoar (näitleja?). Sulitzer  oli kahekümendates aastates saanud miljonäriks  ja siis hakanud kirjutama finantsteemalisi raamatuid, millel oli ka minekut. Hiljem läks üle romaanidele. Muide, Paul-Loup Sulitzer on ka Liège’i linna aukodanik. Praegu on ta 71- aastane ja pildid temast allpool.

Lõpetuseks lisaksin, et Liège’i filmifestivalil on väga huvitav programm ja tundub, et organiseerijatel on kindel visioon, kuidas seda filmifestivali tõsiseltvõetavaks teha. Filmi festivalil on mängufilmide ja dokumentaalfilmide võistlus, lisaks veel filmid väljaspool võistlust ja kultuurisündmused nagu raamatute lugemised ja aasta parima detektiivromaani välja kuulutamine auhinnaga”Kristallsulg”. Flaierist tean ka, et toimus kohtumine endise detektiiviga ning Liège’i kohtumajas lavastati ajaloolist Steinheili protsessi.

Ja miks just Liège’is selline festival?  Võibolla sellepärast, et Liège on maailmakuulsa detektiiviromaanide kirjaniku Georges Simenoni sünnilinn.

P.S. Kadri Kõusaare film “Ema” oli programmeeritud kui ametliku võistluse üks filmidest ning seda kokku kaheksast!

Posted in Film Festival, Filmifestival, Uncategorized | Tagged , , , , , , , , , , | Leave a comment

35. Belgia BIFFF festival/35th Belgian BIFFF festival/35ème Festival belgique BIFFF ehk tuleb seal ükskord ära käia!

Irina Starshenbaum ja Aleksander Petrov

Irina Starshenbaum ja Aleksander Petrov

Belgias on palju filmifestivale ning nende arvu suurendab veelgi flaamide ja valloonide keele- ja kultuuriruumi eristumine. Kõiki ma ei tea ning oma huvipiiridest lähtuvalt ei lähe ka ilmselt paljusid väisama. Ühte ma aga ütlen, BIFFF on seda väärt, et sinna oma jalga tõsta. Kunagi ammu, kui ma veel piisavalt asjasse ei süvenenud, (ehk ma veel nii tulihingeline filmifänn ei olnud või olin alles teelahkmel, mis selleni mind viis 😉 tundus mulle, et BIFFF ongi AINULT seda, mis ta nimetusest kostis – Belgia rahvusvaheline fantastilise filmi festival (Belgian International Fantastic Film Festival). Kuna ma täiesti ausalt pean fantastilist žanri täiskasvanutele mõeldud rahvamuinasjuttude ja mütoloogiliste legendide derivatsiooniks, siis võisin omast arust selle festivali rahuliku südamega vahele jätta. Big mistake ! (tõlkes: suur viga !) BIFFF on PALJU MUUD, kui ainult fantastilise filmižanri festival. Seal näidatakse nii thrillereid, polareid, horrorit, müstikat, katastroofi, zombide, vampiiride ja SCI-FI filme ! Siis veel spioonide, terroristide, diilerite, serial-killerite (tõlkes: sarimõrvarite), kung-fu ja gun-fu (tulirelvade võitlused 🙂 ning teisi võitlusvormide filme! Suurem osa žanre sai nüüd vist nimetatud, unustamata veel nende omavahelisi amalgaame, mis annavad sageli hämmastavaid tulemusi.

Jury members of International Competition

Jury members of International Competition

 

Ligi kaks nädalat kestnud filmifestivalil näidati kokku 120 filmi ! (lugesin ise kokku, loodetavasti ükski vahele ei jäänud 🙂 Kuna 3 kinosaali vahel ärajagatud filme nii lühikese ajaga muidu näidata ei saaks, siis teadagi, näidati igat filmi vaid ühe korra. Vägagi probleemne, kui huvipakkuvate filmide ajad kattuvad… Aga hinga sügavalt sisse, kindlasti valid välja selle õige filmi, ilma mille nägemiseta sa sellelt filmifestivalilt juba ei lahku ! Küll ma juba tean – minuga nii juhtus. lol 😀

Alejandro Amenabar

Oma esimese filmi valisin selle järgi, et enne vene filmi «Attractions» projektsiooni lubati, et lavale tuleb ei keegi muu, kui tuntud hispaania päritolu režissöör Alejandro Amenabar. (Ta on näiteks selliste filmide režissöör nagu The Others ja Abre los ojos – kõrge tase!) Ei, ta ei tulnud vene filmi «Attractions» (Pritjaženie) esitlema :). Selle aasta väljalaskega vene kineasti Fedor Bondartchuki (Venemaal omaaegse kuulsa filmirežissööri Serguei Bondartchuki poeg) filmi tulid esitlema noored vene filminäitlejad Irina Starshenbaum ja Aleksander Petrov. Alejandro Amenabar löödi publiku ees laval BIFFFi musta kaarna rüütliks. (Corbeau ehk must kaaren on BIFFFi maskott.) Kus siis veel «kino teha», kui mitte filmifestivalil ! 🙂 Muuseas, viimastel aegadel olen palju hispaania filme näinud ja hämmastun järjest, kui hea tasemega nad on. Teevad paljudele teistele Euroopa maade filmidele silmad ette.

Kasutasin BIFFFil juhust, et vene kaasaegseid filme vaadata, sest mujal ma neid nägema ei juhtu. See eelpool mainitud film «Attractions» oli tehnilisest ja visuaalsest küljest väga heal tasemel ning näitlejate mäng oli ka arvestatava headusega, aga filmil jäi originaalsust väheks, ehk siis liiga trafaretne ja klišeesid täis. Ta oli kindlalt liiga palju Hollywoodi massitoodangust inspireeritud. Samas oli ta hoogne ja üleliigseid stseene ei paistnud olema. Siis nägin ma veel teist vene filmi «The Icebreaker» (Ljodokol 2016), režissöör Nikolay Khomeriki töö, mis jättis väga hea mulje. Ma ei tea küll, kas jäässe tardunud ookeanides rändavad aisbergid ning mõned vaatamisväärsed plahvatused ja õnnetused olid tõesti kõik vajalikud, kuid mäss jäävangi jäänud laeval Mikhail Gromov oli huvitavalt instseneeritud ja mängitud. Merega ja tormidega seotud stseenid üldiselt meeldisid: tehniliselt korrektsed jne. Osad maismaastseenid aga tundusid üleliigsed. Nad ka rikkusid filmi üldist dünaamikat. Montaažiga oleks seda andnud parandada.

Guillaume Musso and Ji-Young Hong

Samuti kasutasin juhust, et Lõuna-Korea filme vaadata. Veendun järjest enam, et nad teevad häid filme. Kahjuks neid ka kinodesse eriti sisse ei osteta. SCI-FI/müstika film «Will you be there?» on prantsuse kirjaniku Guillaume Musso raamatu Seras-tu là? adaptsioon Korea moodi. Ostsin BIFFFilt ka selle raamatu ning esimesel sirvimisel nägin juba, et tegelaste nimed ei olnud originaalis korea omad ning tegevustik ei toimunud Koreas… Elliotist saab Kim Yun-Seok ning San Francisco asemel elab ta kuskil Koreas 🙂 Tänu ajasrändamisele saab ta teatud asju oma elus muuta… Pärast filmi vaatamist tundub valik loogiline. Tehti ju film Koreas ja korea näitlejatega. Kõik tundus paigas olevat. Filmi režissöör Ji-Young Hong ütles, et ta oli raamatut lugenud 10 aastat tagasi ning see jättis sügava jälje… Siis teine korea film, mida nägin, «Sori: Voice from the heart» (režissöör Ho-Jae Lee) on originaalstsenaariumi järgi tehtud film, milles räägitakse oma kadunud tütart otsiva isa südamevalust. Tänu ühele orbiidilt mahasadanud jälgimissüsteemiga satelliidirobotile võtab ta ette viimase tütre otsimise teekonna… Ma ei saa mainimata jätta, et mõlemale filmile on omane üks huvitav moment. Kuigi filmide temaatikad olid mõlemal tõsised, siis mõnedesse stseenidesse oli kummalisel kombel pikitud koomilisi momente, mis sobinuks puhtakujulisse komöödiasse. Need momendid olid mõlemas filmis kummalised ning lõikusid üldise kontekstiga. Hämmastav valik filmitegijate poolt ja tekitab minus kui vaatajas erisuguseid oletusi selle põhjuste suhtes.

Lisaks filmidele sai ka kuulda-näha raamatukirjanikke, tänu kellele ju tihtipeale paljud filmid alguse saavadki. Nendega tehti masterclasse kui ka Q&Asid (tõlkes: küsimused ja vastused). Kohapealt sai ka osta nende raamatuid. Muide isegi DVD-sid müüdi seal, mida ma mujal festivalidel pole veel näinud. Siis toimus veel iga-aastane zombide paraad ning kuulsale Manneken-Pisile pandi üheks päevaks vampiiri kihvad ning selga must mantel (ehk tast sai Drakulen-Pis). Muudest tegevustest ei saa ka mainimata jätta bodypaintingu ja make-up võistlusi ning vampiiride balli. Festivalide ruume kaunistasid erinevate kunstnike fantastiliste olevustega maalid ja skulptuurid. Muuseas selleaastase festivali tunnuspildi (seda saab näha esimeselt fotolt), millega BIFFFi igal pool reklaamitakse, tegi Didier Tarquin – prantsuse koomiksite autor ja illustreerija.

Didier Tarquin

Didier Tarquin

 

Mis teeb BIFFFist just selle erilise filmifestivali ? Need on kindlasti BIFFFi hard-core fännid, kes filmidele erilise innuga kaasa elavad. Filmide projektsioonide ajal tehakse palju nalja ning laval esinevaid filmitegijaid võetakse vastu tormiliselt. Kui oled hard-core filmifänn, siis tule kevadel Brüsselisse BIFFFi väisama, ja sa ei kahetse!!! Planeeri järgmisesse aastasse BIFFF ja pane kalendrisse! www.bifff.net

Posted in draama, Film, Film Festival, Filmifestival, science-fiction, Uncategorized | Tagged , , , , , , , , , , , , | 1 Comment

Gérard Jugnot filmides “Les choristes” ja “C’est beau la vie quand on y pense”

Gérard Jugnot on üks prantslaste armastatumaid näitlejaid. Viimase 44 aasta jooksul on ta mänginud rohkem kui 100 filmis, lisaks veel teleseriaalides ja teatrilavastustes. Gérard’i näitlejakarjääri vaadates, ei ole tema jaoks olnud ükski roll liiga väike või tähtsusetu. Tema tuntumad filmid on näiteks “Les Bronzés” ja “Le père Noël est une ordure”. Laiema tuntuse tõi talle aga pearoll filmis “Les choristes”. Lisaks näitlemisele on ta veel tegev stsenarist, produtsent ja režissöör.

Cest-beau-la-vie-quand-on-y-pense

“C’est beau la vie quand on y pense”

Komöödia, režissöör Gérard Jugnot, Prantsusmaa 2017,  prantsuse keeles, 1 h 35 min

Eile nägin ma kinos ei kedagi muud, kui Gérard Jugnot’d ennast! Ta tuli Prantsusmaalt Belgiasse esitlema oma uut filmi “C’est beau la vie quand on y pense” (tõlkes: elu on ilus, kui mõtlema hakata), milles on tal peaosa. Lisaks on ta veel filmi režissöör ja originaalloo autor, stsenaariumi kirjutas ta koos kolme teise inimesega. Filmis näeb muide ka vilksamisi ta poega Arthur Jugnot’d, kui see tuulehoost viiduna  jalgratta otsas mingi langevarjutaolise asjandusega õhku tõuseb. Seda, et tegemist ta pojaga, kuulsin ma Gérard Jugnot’ filmi esitluse ajal. Gérard Jugnot on hea huumorimeelega ning laval oma filmist rääkides tegi ta alatasa nalja. Mul oli tõsiselt hea meel teda näha ja kuulda. Nii südamest naerda pole ma ammu saanud.  Filmist lühidalt: isa läheb vaatama noormeest, kellele siirdati kadunud poja süda. Südamlik elujaatav film, täis naljakaid seiku ja kalambuure. Filmi meeleolustikku kujundasid visuaalsest küljest meeldivalt Bretagne’i vanaaegsete kivimajadega külad ning muusikalisest küljest kerged rõõmsameelsed ja rütmikad lood.

les-choristes

“Les choristes” ehk Kooripoisid

DVD, Draama, režissöör Christophe Barratier, Prantsusmaa 2004, prantsuskeelne, 1h37m

Les choristes ehk tõlkes Kooripoisid on üks mu lemmikfilme. Film meeldis mulle sedavõrd, et ostsin endale koju ka DVD. Ma pole seda juba ammu-ammu vaadanud, ent meenus sellepärast, et nägin Gérard Jugnot’d 🙂

Film sai omal ajal palju kiitvat tagasisidet ja auhinnati paljude auhindadega. Prantusmaal käis seda kinodes vaatamas lausa 8 miljonit vaatajat ning kui filmi tele-esilinastus oli, kogus ta telerite ette lausa 11,5 miljonit vaatajat.

Story: Clément Mathieu (suurepärane esitus Gérard Jugnot’lt!), muusikaõpetaja, hakkab poiste internaatkoolis, mida kutsuti « Fond de l’étang » (tõlkes: tiigi põhi), koorilaulu õpetama. Koolidirektori Rachin juhitud repressiivsete õppemeetoditega kooli tuleb tänu õpetaja Mathieule inimlikkust ja mõistmist. Filmi lugu on ilus ja südamlik ning Bruno Coulais kirjutatud koorilaulud lähevad hinge.

Bon film!  ehk head filmi! 🙂

Gérard Jugnot et moi le 4/4/17 à Bruxelles :)

Gérard Jugnot et moi le 4/4/17 à Bruxelles 🙂

Posted in Hea Film, Uncategorized | Tagged , , , , | Leave a comment

The Other Side of Hope by Aki Kaurismäki

the-other-side-of-hope

Tragikomöödia, Soome 2017, 1 h 38 min, soome ja inglise keeles, subtiitritega

Soome filme ma palju näinud ei ole, ja needki, mida näinud, ei ole mulle sügavat muljet jätnud. Üldiselt ei meeldi nad mulle täpselt nagu eesti filmidki selle tõttu, et meie kallid põhjamaalased mängivad minu maitse jaoks liiga puiselt. Sellest tulenevalt ei ole ma ka siin blogis nähtavalt ühestki eesti filmist veel juttu teinud, kuid ühel heal päeval kavatsen ma selle vea siiski parandada, sest eks ole minulgi paar eesti lemmikfilmi, millest ma hea meelega kirjutan, kui selleks inspiratsiooni saan 🙂

Üldiselt The Other Side of Hope ehk soome keeli Toivon Tuolla Puolen oli minu jaoks üllatus omaette. Ma ei ole eelpool toodud põhjuse tõttu, et ma täiesti ausalt öelduna soome filmidest suurt midagi ei pea, varem Aki Kaurismäki filme näinud, ning sellepärast ei teadnud ma ka filmi vaatama minnes, mis mind ees ootas. Üllatus oli aga muidugi hea ning oleks, et selliseid üllatusi jätkuks! Film oli nii omamoodi ja nii omas stiilis, et alguses vaatasin seda hämmeldusega ning ootasin põnevusega, kui kaugele selline jant omadega läheb. Siis aga tuli välja, et absurdimomentidega kaunistatud tragikomöödial on nii tegu kui nägu kui ka sisu, see viimane  vägagi tõsiseltvõetav.

Kaurismäki portreteerib oma filmiga kaasaegset Soome ühiskonda pagulaste probleemi prismast vaadatuna. Üheltpoolt on seal muidugi kohalikud soomlased, kes palju ei räägi ning on sõna otseses mõttes tegude inimesed. Tihtipeale selle asemel, et üldse midagi ütelda, tehakse lihtsalt mingi žest või viibatakse käega. Filmis oli olukordi, kus dialoog oli viidud totaalse miinimumini. Ootasin ja vaatasin, kui väheste sõnadega on võimalik ära ajada. Siis aga tulid jälle stseenid, kus oli korraliku ehk normaalse pikkusega dialooge. Üldiselt rääkisid filmis rohkem pagulased. Nende kõne oli voolavam ja nende käitumine ka pingevabam. Tundus, et Kaurismäki oli ettekavatsetult esitanud soomlasi satiiriliselt, rõhutades meelega nende nurgelisi ja jäiki liigutusi ja nappe väljendusi ning neid lausa maksimeerides. See oli tegelikult üks filmi külg, mis andis talle omanäolise absurdimomendi ning tegi filmi väga nauditavaks. Soomlastele ja eestlastele ühiseid pikaldasi ja flegmaatilisi karakterijooni tundes, oli minu jaoks sellise filmi vaatamine kui suur äratundmine. Kujutan ette, et teised Euroopa rahvad, kes põhjamaalasi ei tunne, ei pruugi tõepõhja ära tunda. Kui mul oli millestki kahju, siis sellest, et osades stseenides neidsamu stiilivõtteid täieulatuslikult ära ei kasutatud. Aga ma saan ka aru sellest, et sealgi oli oma piir, sest Kaurismäki eesmärk omaette ei olnud soomlaste portreteerimist absurdi piirini viia, vaid ikkagi tõsiseltvõetavalt pagulaste probleemi käsitleda. See eesmärk sai selle filmiga ka saavutatud. Ehk siis lühidalt öelduna, filmi üks sõnumeid on järgmine: kallid pagulased, te põgenete küll sõjakoleduste eest, kuid meie siin kaugel Põhjamaal sellest eriti midagi ei tea ning meie teid siia ei taha. Parandus: meie valitsus ja meie skinheadid või neonatsid (?) teid siia ei taha. Paikapidavat põhjendust, miks see nii on, filmis ei anta. See lihtsalt on nii.

Story lühidalt on järgmine. Süüria põgenik (need araabia nimed mul meeles ei seisa, aga tõsiselt, võite ise järele uurida või filmist näete nagunii) 😉 satub Soomesse. Seal talle asüüliumi ei pakuta, vaid otsustatakse ta tagasi Süüriasse saata. Põhjendus antakse ka, aga tegelt ei ole sellel tegelikkusega mingit pistmist. Filmist näete, miks. Mis pagulane ette võtab, näete juba ise. Abi tuleb väga üllataval kujul. Ja nagu ikka, väga väheste sõnadega, ikka vaid tegudega! Algusest lõpuni sürrealistlik ja absurdihuumorit täis film. Filmi meeleolustikule aitab kaasa ka soome melanhoolsete ja kurvapoolsete laulude esitamine – kuna laulud on tõlgitud, siis nende sõnum on vaatajale arusaadav ning paneb i-dele täpid peale ehk elu Soomes on karm ja mis te sealt veel otsite!

Nagu ikka, head filmi vaatamist!

Posted in filmivaataja muljeid, tragikomöödia, Uncategorized | Tagged , , | Leave a comment

Dalida – film de Lisa Azuelos

dalida

Biograafiline draama, Prantsusmaa 2016, 124 min

Läheneb Oscarite jagamise gaala – üks tähtsamaid iga-aastasi filmiüritusi. Suurema osa inimeste tähelepanu koondub sellele üritusele kas professionaalsest filmihuvist, seltskonnakroonikate täiendamise eesmärgiga või näiteks tavalise filmifännina elan ma kaasa oma lemmikfilmidele/näitlejatele või hindan erinevate moeloojate loomingut, kui neid erinevad näitlejatarid kannavad…

Eelmise aasta Oscareid saatis poleemika värviliste rasside vähesest esindatusest filmiauhindade rallil. Selle aasta nominente vaadates tundub, et sinna on pikitud ka afro-ameeriklaste osatäitjatega filme, milles neil on kesksed osad: Fences, Moonlight, Hidden Figures, Loving. Pean nentima, et sellised filmid jõuavad kinodesse tihtilugu palju hiljem ja nende kinodes näitamisele kulutatud nädalaid on vähem kui teistel filmidel. Praeguseks ei ole ma neist ühtegi veel näinud. Loodetavasti jõuavad nad ikka varsti ka minu kinodesse. Samuti loodan ma veel sel nädalal näha üht suurt Oscarite favoriiti: La La Land. Sellest muusikalist on nii palju head pasundatud, et lootused on ausalt öeldes laes.

Vahepeal olen ma aga näinud filmi Dalida ja ma tahaksin ka teile sellest rääkida. Nagu ikka on tugevate filmide üheks kriteeriumiks see, et nende stsenaariumid on kirjutatud silmapaistvate isiksuste elulugude põhjal. Lisaks on selle stsenaariumi kirjutamisele käe külge pannud ei keegi muu kui Dalida noorem vend Bruno, kes on tuntud oma produtsendinime Orlando järgi – ma kujutan ette, et filmi õnnestumises oli ka tema omajagu “süüdi” :). Dalida jutustab meile loo Egiptusest pärit itaalia soost lauljannast Iolanda Cristina Gigliotti (lauljanimega Dalida), kes alustab oma lauljakarjääri Prantsusmaal ning kuidas tema kuulsus kasvab ning levib kuni naaberriikideni ja ka edasi Ameerikani. Tema lapsepõlvest Cairos hüppab film kiiresti üle ning siis järgneb filmi põhiosa sellest, kuidas teda Pariisis avastatakse 1956. aastal ja kuidas tema karjäär edeneb kuni tema surmani aastal 1987. Tulevad tuntud hitid, sealhulgas Bambino, Paroles…Paroles, Il venait d’avoir 18 ans ning kontserdid Olympia laval, mis vähemalt tol ajal (60-70ndatel) tähistasid Prantsusmaal laulja tõusmist teatavasse staari staatusesse.

Sveva Alviti, kes mängib Dalidat, oli väga hästi rolli sisse elanud ning tema mäng mõjus väga emotsionaalselt. Kõigi kõrvalosade kohta võib ka ainult kiitvaid sõnu öelda.

Filmist saame teada, et Dalida oli väga karismaatiline isiksus ja väga tundeline laulude interpreet. Mul oli tohutult hea meel näha ja kuulda nii palju tema esitatud lugusid kogu filmi vältel. Minu meelest oli see laulude kogus väga hästi planeeritud – neid oli täpselt nii palju, et ma nende järgi puudust ei tundnud. Lugusid valiti vastavalt filmi arengule tema erinevatest lauljakarjääri perioodidest ja need andsid ka ülevaadet tema arengust lauljana, kuidas ta erinevates keeltes laulis ning kuidas ta läks üle disco laulmisele jne. Ja isikliku elu plaanis oli tal vähemalt filmi järgi otsustades palju armuafääre ning ta tundus kergesti armuvat, kuid vaatamata sellele tundus, et ta ei leidnud seda tema jaoks õiget armastust, mida ta vajas. Tema elu lõppes enneaegselt ja traagiliselt.

Aplaus kõigile, kes filmi tegemisega seotud olid! Suurepärane filmiteos!

Posted in draama, Film, filmivaataja muljeid, Hea Film, Uncategorized | Tagged , , , | Leave a comment

2016. aasta head filmid/Good films from 2016 + Update!

  1. aastal nägin ma rohkem filme kui eelnevatel aastatel 🙂 Sellest tulenevalt võin ma ka öelda, et see kinoaasta oli minu jaoks parem kui kõik eelnevad, mida ma mäletan. Loomulikult nägin ma piisavalt jalavaeva, et jõuda kinodesse õigeaegselt seansside alguseks ning näitasin üles kannatlikku meelt lõputult pikkadena näivate nõrgema tasemega filmide vaatamisel. Kõike seda rõõmsas meeles ja armastusest seitsmenda kunsti vastu, lootuses, et näen jälle taas kord midagi nii vaimustavalt head, et olen filmi lummuses veel kaua peale filmi…

Armsad filmisõbrad, loetlen need paremad filmid (loe: tugevamad filmid), mis mulle sellest aastast meelde jäid. Nagu ikka jätan välja need, mille kohta olen juba aasta jooksul blogi sissekanded teinud. Allpool toodud nimekiri põhineb minu subjektiivsel arvamusel ning ma ei väidagi, et ma kõiki selle aasta filme nägin. Kahjuks võib mõni väga hea film välja jääda ainult sellepärast, et mul seda näha ei õnnestunud. Püüan hinnata igat filmi valmis tervikliku kunstiteosena, eelistamata ühte žanri teisele. Filmid järjestan jällegi suvalises järjestuses. Loodetavasti leiate teiegi siit endale midagi põnevat vaatamiseks. Palju suurepäraste filmide avastusi uuel aastal!!!

Ladies and gentlemen, the best SCI-FI film of the year is … Arrival!

Tõsiselt, Arrival (režii: Denis Villeneuve) on nii tugev film, et ma lihtsalt ei saa mainimata jätta, et ta on selgelt minu jaoks selle aasta üks parimaid filme üldse, kõik žanrid segiläbi. Film räägib sellest, kuidas saabuvad 12 UFO-laevaga tulnukad ning inimesed püüavad nendega kontakti saada. Film inimrassi võimest ja raskustest kommunikeeruda nii rassisiseselt kui veelgi enam inimestest erinevate olenditega. Täis üllatavaid momente vaatajale.

Snowden (režii: Oliver Stone). Kui dokumentaalfilm jäi nägemata, siis selle mängufilmiga on võimalus näha kergemini seeditavat varianti tõsieluloost. NSA ametnik ja IT spetsialist Snowden paljastab USA luuresaladused. Filmis nähtud info paneb mõtlema teemade üle, millega lihtsal kodanikul palju kokkupuudet ei ole.

Hacksaw Ridge (režii: Mel Gibson). II maailmasõja Okinawa lahing USA ja Jaapani poole vahel. Ameerika sõdur ja medvend Desmond T. Doss keeldub püssi kätte võtmast. Vaatamata sellele päästab ta ainuisikuliselt üle 75 haavatud USA sõduri lahinguväljalt, mida jaapanlasid enda käes hoidsid. Tõestisündinud lugu.

Délices de Tokyo (režii: Naomi Kawase). Jaapani film eakast naisest nimega Tokue, kes õpetab ühele dorayakide valmistajale/müüjale, kuidas õigesti “dorayaki”sid (täidisega pirukad/pannkoogid vms) valmistada. Film on eluprobleemidest nagu suhted ülemuste ja töötajate vahel, laenuvõlad, haigused, mahajätmine ja üksindus, inimese sisemine tugevus, eluvalikud jne jne. Sügav ja südamlik film, nagu neid tihti ette ei tule.

Mountains may depart (režii: Zhangke Jia). Hiina film noore naise Tao valikutest, kuidas need tema enda elu mõjutavad ning kuidas need omakorda tema lähedalseisvaid inimesi mõjutavad ning isegi järeltulevat põlve. Kõigel, mis inimene teeb, on tagajärjed. Kurb ja elust enesest võetud film.

Room (režii: Lenny Abrahamson). Kanada/Iiri film. Inimröövi, vägistamise ja sekestreerimise ohvriks saanud noor naine elab koos oma poja Jackiga väikeses maa-aluses punkris. Tema ainuke ühendus välismaailmaga on kõrgel lae all asuv pisike aknaruut. Ängistav ja õõvastav film vägistajast ja tema ohvrist ning väikesest viie-aastasest poisikesest, kelle kogu maailm on seesama punker. Raske teema ja rusuv film.

Race (režii: Stephen Hopkins). Film andekast mustanahalisest USA sprinterist Jesse Owens, kes teeb oma treeneriga võimatu võimalikuks. Ajal, mil USAs oli mustade ja valgete vaheline segregatsioon täies hoos, läks Jesse USA esindajana 1936. aasta Berliini olümpiamängudele maailma spordi ajalugu tegema.

Sully (režii: Clint Eastwood). Kui mõne aja eest (15. jaanuar 2009) kõik ajalehed ja meediakanalid maailmas teatasid õnnelikust õnnetusest Hudsoni lahel New Yorgis, milles jäid kõik lennuki pardal viibinud ellu, ning imeteoga hakkama saanud lennuki kaptenist Chesley Sullenberger’ist sai kangelane, siis film näitab hoopistükkis seda õnnetuse pahupoolt, mida meedias enam ei kajastatud: lennukompanii ja aviatsiooni juurdlust kapteni käitumise üle avarii ja hädaabimaandumise olukorras.

Pazza Gioia (režii: Paolo Virzi). Kahest õnnetust naisterahvast, kes on nende teatud käitumishäirete pärast pandud vaimuhaigete internaati. Vaatamata inimeste traagiliste saatuste lahkamisele on filmi temaatikale lähenetud teatud elurõõmu ja optimismiga, mis on filmi kompositsiooni integraalne osa. Filmis mängib muideks Valeria Bruni Tedeschi, ja vägagi hästi.

Nerve (režii: Ariel Schulman ja Henry Joost). Teismelistele suunatud film interneti sotsiaalvõrgustikus reaalajas ja live’is mängitavast noorte mängust, millest osavõtjad on kas passiivsed mängijad, kes pealt vaatavad ja kaasa elavad, või aktiivsed mängijad, kes teatud väljakutseid peavad vastu võtma ning ülesandeid täide viima oma personaalseid hirme ja sotsiaalseid keelde ületades. Kas selline mäng võib ka käest minna?…

The Shallows (režii: Jaume Collet-Serra). Õudne lugu sellest, kuidas noor naine surfama läheb ja satub silmitsi suure haikalaga. Millised on inimese šansid paljakäsi vastu seista suurele ja tugevale monstrumile nagu seda on hai? Pinge üleskruvimine ja selle pidev hoidmine kuni lõpuni on filmis maksimaalne. Palju suurepäraseid võtteid merest, veest ja lainetest. Kinoekraanil oli nauditav vaadata. Bravo!

The man who knew infinity (režii: Matt Brown). Indiast pärit geniaalsest matemaatikust Srinivasa Ramanujan, kes vaatamata oma vaesusele saab Cambridge’i ülikooli õppima, sest tänu õnnelikule juhusele saab ta kontakti intelligentsete inimestega, kes aitavad teda teaduslike saavutuste avastamise teekonnal. Väga, väga hea film. Soovitan soojalt.

Parched (režii: Leena Yadav). Film India naiste elust ja nende kannatustest. Kolm sõbrannat, kelle elu on tõesti raske ja/või ilma igasuguse inimväärikuseta. Üks on lesestunud ja kasvatab üksi oma hukkaläinud poega, teine kannatab vägivaldse abikaasa käes, kolmas on eksootiline tantsija ning prostituut. Tõsine film naiste seisukorrast. Tehnilise ja kunstilise poole pealt suurepärane teostus.

Dr Strange (režii: Scott Derrickson). Kerge pilaga meelelahutuslik fantasy film. Talendikas kirurg satub autoõnnetusse ja kaotab selle tagajärjel oma käte üle kontrolli. Ta püüab leida spetsialisti, kes taastaks tema käte tervet seisundit. Sellise spetsialisti otsingutes jõuab ta Nepaali, kus tutvub üleloomulike võimetega naisterahvaga, kes avab talle hoopistükkis uued maailma dimensioonid selles toimuvate võitluste ja kohustustega.

Florence Foster Jenkins (režii: Stephen Frears). Film rikkast muusikakunsti armastajast ja metseenist, kes toetab rahaga palju kunstilisi projekte. Ühel hetkel võtab ta endale pähe, et ta tahab laulmisega tegeleda. Tema kapriis rahuldatakse ning see läheb üle igasuguste piiride – ta hakkab tegema plaane Carnegie Hall’is esinemisest… Koomiliselt algav film läheb üle traagiliste nootide peale. Väga tugev film tervikuna.

Collateral beauty (režii: David Frankel). Algab visuaalselt efektsete alguskaadritega – doominoefekti demonstratsiooniga. Film reklaamifirma ühe osaniku kaotusvalust ja sellega elamise õppimisest. Ta saab võimaluse rääkida silmast silma Armastuse, Aja ja Surmaga, kellele ta oma suurt pettumust kirjades avaldas. Palju sügavaid mõtteid, kuid teksti filosoofiline pool pole lõpuni lihvitud ning näitlejate casting veidi mööda. Nii vähe jäi puudu perfektsest filmist! Aaah.

Free State of Jones (režii: Gary Ross). Matthew McConaughey leidis taas kord ühe väärtfilmi, milles osaleda ning ta tegi sellele au oma suurepärase esitlusega. Ameerika kodusõda (1862) põhja ja lõuna osariikide vahel ehk omad tapavad omasid… Kui sõdur Newt Knight’i silme all tapetakse lapseohtu nooruk, ta oma õepoeg, saab mehe mõõt täis ning ta otsustab ise surnu koju toimetada. Seda tehes saab temast desertöör ning ta läheb rabamülkasse pakku. Tema võitlused valitsuseesindajate ja rassismi vastu aga alles algavad.

Captain Fantastic (režii: Matt Ross). Selle filmiaasta üks ilusamaid saavutusi. Film räägib isast ja tema kuuest lapsest, kuidas nad metsas ellujäämist õpivad ning kuidas koduõpet teevad. Alternatiivset eluviisi ja elufilosoofiat käsitlev siiras ja südamlik film, mis on mõeldud koguperefilmina kõigile vaatamiseks. Nii tugev teostus igas plaanis, et pole kuskilt kinni hakata 🙂 Bravo!

La danseuse (režii: Stéphanie di Giusto). Selle aasta suur üllataja. Prantsuse näitleja Soko kehastab 20. sajandi alguse tantsijannat Loïe Fuller, kes leiutab väga originaalse tantsu, mis on kaugelt omast ajast ees. Johnny Deppi tütar Lyly Depp kehastab muideks Ameerika tantsijat Isadora Duncan’it. Tehniliselt ja kunstiliselt korrektse teostusega film.

Deepwater Horizon (režii: Peter Berg). Aasta tugevaim katastroofi-film! Tõestisündinud lool põhinev film. Mehhiko lahes asuval naftapuurimisplatvormil tekib selle kontrolltestimise käigus avarii, mis väljub kontrolli alt ning hävitab plahvatusliku tulekahjuga puurimistorni ning saab saatuslikuks paljudele inimeludele. Filmis mängib teiste hulgas näiteks selline staažikas näitleja nagu Kurt Russell.

Pete’s Dragon (režii: David Lowery). Üks parimaid lastefilme sellest aastast. Väike poisike satub vanematega autoavariisse ning pärast seda kaob metsa. Aastaid hiljem leitakse ta üles ning tema kaaslaseks metsas ei ole keegi muu, kui päris tõeline draakon. Südamliku alatooniga fantaasiafilm sellest, et sõprus võib kujuneda väga erinevate loomariigi liikide isendite vahel ning imepäraseid olendeid tuleb kaitsta.

Money Monster (režii: Jodie Foster). Thriller, mis jääb meelde eelkõige tugeva esitlusega Jack O’Connell’i poolt, kes mängib õnnetut meest, kes kaotab kogu oma vara sellepärast, et võttis kuulda telekas antud nõu investeerimise küsimuses. Film tavainimeste lollitamisest investeerimismagnaatide ja nende sponsoreeritud meediakanalite poolt.

Kõige lõpetuseks ei saa mainimata jätta ka järgmisi filme: The Beatles: Eight Days a Week (pikk dokumentaalfilm), Frantz, Miss Peregrine’s home for peculiar children (lastefilm), The Jungle Book (lastefilm), Angry Indian Goddesses, Steve Jobs, Elle, Joy… Nagu ikka, maitse üle ei vaielda 🙂

Update on 09/01/2017 🙂 Oleksin äärepealt  unustanud. Hell or High Water on väga hea pangaröövi movie, ja mitte ainult seda.

Posted in Film, filmivaataja muljeid, Hea Film, Uncategorized | Tagged , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , | Leave a comment

I, Daniel Blake ja La loi du marché ehk filmid sotsiaalsest ebaõiglusest

Vanemad meist mäletavad aega, kui kõik ootasid pikisilmi valget laeva. Siis tuli Eesti iseseisvus ja –valge laev oligi päral/sadamas. Valge laev ununes kiiresti, hakati õhkama järjest enam seitsme maa ja mere taga kuuldavast imest “American dream”. Mida me nüüdseks teame sellest ameeriklaste levitatud müüdist? Tegelikult ei saa mitte keegi ratsa rikkaks. Sellist asja tegelikult ei eksisteeri. Väga vähesed on üleöö rikkaks saanud ning sedagi peamiselt spekuleerimisega (loe: teiste petmisega), nagu näiteks börsimaaklerid inimestele piltlikult õhulosse ja pilveäride osakuid müües. Sellest räägib väga hästi selline film nagu “The Wolf of Wall street”.

Tavainimesed peavad iga päev tööl käima ning oma higi ja vaevaga endale elatist muretsema. Seejuures orjavad inimesed oma igapäevatööga suurkorporatsioone, kes neile enda dikteeritud hinna eest elektrit ja gaasi müüvad ning eluruume üürivad, lisaks veel suurtööstureid, kes mondialiseerumise tulemina rämpstoitu ja –riideid ülemaailmselt kokku veavad, et tarbija pealt suurkasumit teenida. Kõik poed on täis hiina päritolu kaupa, mis peab väheke aega vastu ning siis ole inimene ja osta aga uuesti ja uuesti. Ilus tarbimise mudel: hiina tehaste orjadel on lõputult tööd ja suurkorporatsioonide omanikud läänes suurendavad oma pangaarvet. Rääkimata farmatseutiliste korporatsioonide üle mõistuse käivatest ravimite hindadest; vahemärkusena: hiljuti tegi grupp õpilasi Austraalias ise laboris 2 dollari eest valmis rohu, mille hind apteekides on juba ammu laes – Martin Shkreli kompanii müüb seda 750 dollari eest.

See 1% inimesi (kes on rikkamad kui ülejäänud 99% kokku) kogu elanikkonnast maailmas, kelle taskutesse jooksevad suurkorporatsioonide tulud, on oma tööstusmudelid hästi välja mõelnud tootmise ja tulukasvatamise küljest vaadatuna, tarbija külje pealt vaadatuna aga haigutab suur auk… Keegi ei ole välja mõelnud, mis nipiga tarbijale piisavalt raha anda, et ta ka jõuaks kogu aeg osta kõiki neid ülikallites hindades kaupu ja teenuseid… Inimarvu plahvatuslik demograafiline kasvamine on endaga kaasa toonud suure tööpuuduse ja sellega koos näljahäda, ent ükski praegu olemasolevatest ja enam levinud sotsiaalsetest ühiskonnakordadest, nagu kapitalistlik demokraatia ja kommunism, ei ole leidnud lahendust, kuidas see rahvamass ennast ka elatada suudaks…

i__daniel_blake_-_still_5

I, Daniel Blake

 

Inglise selle aasta film I, Daniel Blake (režissöör Ken Loach) võtab vaatluse alla ühe puusepameistri (mängib Dave Johns) kadalipu teekonna, kui ta südameinfarktist toibununa endale püüab sotsiaalabi ajada. Väga kiiresti tehakse Danielile selgeks, et invaliidsusgruppi talle ei anta – südamehaigus punktisüsteemis mõõdetuna ei anna vajalikud punktid täis. Siis püüab ta ajada töötuabiraha, kuid selleks peab ta näitama, et ta ka tööd visalt 35 tundi nädalas otsib. Probleem on aga selles, et tegelikult ta tööle ei saa minna, sest süda on liiga haige. Bürokraatia on julm ja järeleandmatu: vana ja haiget Danieli aetakse järjest ringiratast tuult taga ajama, sealhulgas ka CV kirjutamise koolitusele, ent tulemus on üks – sotsiaalabi mitte kuskilt… Väga aktuaalne teema kahjuks ka Eestis, ning ma võin ka ise kaasa rääkida, sest ma tean täpselt, kui kaua minu isa töötu oli ning, kuidas sotsiaalametilt ta mitte sentigi abi ei näinud… Loomulikult sotsiaalsest kontekstist vaadatuna võib ka mõista keskmise tava britlase nägemust Euroopa Liidust ja selle pealesunnitud põgenikekvootidest näiteks. Brexit üllatas, kuid kui mõtlema hakata, siis poleks pidanud üllatama.

laloidumarche

La loi du marché

 

Prantsuse 2015. a film La Loi du marché (režissöör Stéphane Brizé) näitab seda momenti, kuidas lihtne töömees Thierry Taugourdeau (mängib Vincent Lindon) kaotab töö ning kuidas teda nö uuesti tööturule sisestatakse. Pole sugugi lihtne. Ta peab samuti koolitustele minema, kus talle õpetatakse CV kirjutamist ja enesetutvustamist tööandjale jne. Siis pakutakse talle turvamehe koolitust, ning selle eest nõutakse ka suurt raha, mille jaoks ta peab isegi pangalt väikest laenu võtma… Fantastiline lahendus tööbüroolt, mis? Tööta inimene peab oma koolituse eest veel raha ka maksma! Film on nii realistlikus vormis, et tundub lausa nagu keegi oleks päriselust stseenid filminud. Prantsusmaal on küll üks rikkamaid ja paremini toimivaid sotsiaalsüsteeme maailmas, (Vahemärkusena, kui ma seal neliteist aastat tagasi vaene tudeng olin, sain ma kord ka omal nahal prantslaste solidaarsust tunda, mida ma endiselt soojalt meenutan.) kuid isegi seal on viimasel ajal järjest suurenevate abivajajate hordide ees rahakraanid kinni jooksmas… Ei tea, kas ühel “heal päeval” on karta ka Frexit tulekut? Seda näitab aeg ja uued valitsused.

 

Euroopas on rahvamasside meelepaha vihaks üle kasvamas ning inimesed tulevad järjest enam tänavale sotsiaalse ebaõigluse vastu protestima. Ning inimeste hirm töökohad kaotada kasvab iga uue suurkorporatsiooni lepinguga, sest aeg näitab, et uuendused algavad tihti koondamistega. Tekib küsimus: mille poole meie vana ja hea Euroopa teel on?

 

 

Posted in Uncategorized | Leave a comment