the movie “Snowpiercer” – filmivaataja muljeid

snowpiercer-le-transperceneigesnowpiercer-Chris Evans - Kang-ho SongLõuna-Koreast pärit Joon-ho Bong sai hakkama üsnagi tugeva filmiga (audio-visuaalne külg oli muljetavaldav), kui välja arvata seik, et stsenaarium oli veidi harjumatu. Kuna lugu põhineb aga prantslaste Jacques Lob, Benjamin Legrand ja Jean-Marc Rochette‘i graafilisel novellil “Le Transperceneige”, siis oletan, ilma novelli lugemata, et põhiliselt pärineb lugu sealt ning seda on muutmata kujul edastatud. Kuidagi raske on oletada, et originaallugu oli kordades ja kordades parem ning pärast filmile kohandamist muutus nii palju. Kehvemaks loodetavasti mitte, aga harjumatu oli ta tõesti.
Oli värskendav näha uusi nägusid – ameeriklane Chris Evans (ma olin teda siiski näinud kunagi ammu filmis “Fantastic four”) ning lõuna-korea päritolu Kang-ho Song ja Ah-sung Ko olid mulle tundmatud.
Ei mäletagi, millal ma viimati enne seda filmi aasia kineastide filmiloomingut näinud olin. Vahepeal ikka juhtub, eriti kinofestivalide raames, või siis ka mõni juhuslikult näppu jäänud video kuskilt teise ringi dvd-de poest. Juba pärast sisu lühitutvustuse lugemist olin ma rõõmus, et jällegi üks kauaoodatud originaalne story ulmetemaatikal. Ulmefilme ei ole ju tegelikkuses midagi nii palju. Ning tugevaid ulmefilme veel vähem. Läksin lootusrikkalt vaatama.                                                                                                              
Filmi tegevustik toimub kaugel tulevikus, mil taaskordse jääaja tõttu on vähesed ellujäänud inimesed koondunud päästvale kiirrongile, mis toodab ise energiat ning eluks vajalikku toitu ja vett. Rongi veduriosas elab luksuses rongi leiutaja-insener, peale teda paigutub rongi järgmistesse vagunitesse eliit ning rongi viimastesse vagunitesse on määratud täielikus hädas ja viletsuses elama alamasse seisu heidetud kõik ülejäänud inimesed. Õnnetud alandatud inimesed viimastest vagunitest, Curtisega eesotsas, otsustavad ebaõiglusele vastu hakata ning lähevad eliitgrupile vastu ülestõusule.         Olin loost haaratud ning kuni peaaegu lõpuni ei olnud midagi ette heita: üllatusmomendid siin ja seal, põnevad lahendused nii ühel kui teisel juhul. Siis aga hakkas film lähenema püandile ning lugu käis minu silmis järjest enam omadega alla. Kõigepealt peakangelase Curtise (keda kehastas Chris Evans) kahtlane valik võitluskäigus ohverdada oma ligimene ja kaasvõitleja, keda tol hetkel päästmast ei takistnud eriti miski. Sellega langes kangelase staatus kolaki. Veidi hiljem, lõppvaatuses, pihtis Curtis oma vaenlasele, keda ta oli esialgse plaani kohaselt tulnud tapma!, et ta ei olnud 17 aastat tagasi käitunud nagu mehele kohane. Siis tuligi välja, et sedasama noormeest, keda ta ei olnud mõni tund varem päästma rutanud, oli ta juba ähvardanud tappa kunagi ammu selle imikueas. Kangelase kahekordne altvedamine noorema ja nõrgema suhtes oli minu kui vaataja jaoks ääretult pettumustavaldav. Seda pettumust ei leevendanud isegi enam Curtise viimane kangelastegu, kui ta päästis ühe väikese poisi oma käe hinnaga, mille ta raudmehhanismide vahele kaotas. See stseen meenutas muuseas filmi “Elysium” seda kohta, kus Max (Matt Damoni kehastatuna) tsehhi aparatuuri parandades selle uste vahele jääb ning võimsa radioaktiivse laengu saab, mis ta surmale määrab. Mõlemal juhul tundus mõttetu ning arusaamatu, et kangelane ei suutnud midagi muud mehhanismide vahele panna kui oma kehaliikmeid. Kas uuema kangelase prototüüp on veidi lihtsameelne ning pealegi veidi rumal inimene?                Võib-olla lugu oligi ühest tavalisest ellu jääda püüdvast inimesest ning üldsegi mitte kangelasest. Vastuhakku organiseeris ta ilmselt kauakestnud (17 aastat!) viletsusest tingitud meeleheitest. Vahest siis meeleheitele viidud inimene sooritabki lõpus kangelastegusid, ise kangelane olemata!                                                                                 Uue kangelastüübiga peab lihtsalt harjuma. Kangelane pole ammu enam täiuslik Superman, kellel pole ühtki pahet ega pattu, vaid tavaline inimene, kellest saatuse tahtel teatud oludes sünnib kangelane.

Advertisements
This entry was posted in Film, filmivaataja muljeid and tagged , , . Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s