«Her» – filmivaataja muljeid

Her-FILM

Theodore having a good time with his Samantha
id est iPod in his pocket

režii: Spike Jonze, filmižanr: ulme

Kui ma olin sünopsist lugenud, otsustasin, et võiks vaatama minna küll, kui midagi paremat pole valida. Juhtuski nii, et ülejäänud filmid ei kutsunud vaatama. Järgmine küsimus, mis mul tekkis, oli: Ega film liiga depressiivne pole? Meelelahutusena midagi sellist vaatama ei läheks. Pärast treileri vaatamist (mida ma olin vaadanud tööl, hääl välja lülitatud – iseenesest esmakordne elamus) tekkis mul oma ettekujutus filmist – olin veendunud, et film on melanhoolse alatooniga ning ilma suurema tegevustikuta. Nagu filmi vaadates hiljem välja tuli, selline see film õigupoolest oligi. Mis mind aga filmi juures üllatas, oli loo suhteline ja näiline kergus, millega narratiivi esitleti. Ühtegi karakterit ei esitletud nii tumedates värvides ehk ka siis sügavates toonides, et nende meeleheide oleks minu kui vaataja meeli köitnud või natukenegi kaasa tundma pannud. Ühegi tegelase emotsioone lihtsalt ei võetud lähema vaatluse alla ega näidatud nende tundmuste täit ulatust. Filmi peateema –armastus – oleks võimaldanud küll karakterite sisemaailma vaatlust, kuid film tõstatas universaalsemaid teemasid, mis puudutasid ühiskonda tervikuna, ning ta ei olnud mõeldud üksikisiku tasandil neid ekspluateerima.

Theodore – peategelane, keda mängib Joaquin Phoenix -, on umbes aasta tagasi lahku läinud oma naisest ning püüab eluga edasi minna. Tema mälestustest nähtub, et tal oli ka väike laps, kuid last mehe argielu mitte mingil määral ei peegelda. Theodore on oma elu keskmes ning ainus, mis teda huvitab, on tema oma füüsilised ning hingelised vajadused. Ta on oma tööga, mida ta harjumusest juba vähemalt kümmekond aastat teinud on, ning omaenda isikuga niivõrd hõivatud, et tal on ka vähe aega sõprade jaoks. Sestap on tal ka neid üks-kaks. Üksi on olla kurb ning ta läheb kohtingule, mille lõppedes naine ta eemale peletab sellega, et küsib: “Kas ka sina oled selline, kes minuga magab ja siis enam kunagi mulle tagasi ei helista?”. Kuni siiani ei midagi dramaatiliselt erinevat filmi lähituleviku ja pärisoleviku vahel. Siis aga ostab Theodore endale koju arvutiprogrammi OS1, mis on tehisintelligents, mis mõistagi arvuti tasemel suure mälumahuga ning sügava teadmistepagasiga ning, mis juba üllatavam, imepärase õppimis- ja arenemisoskusega, mida ta oma sõnade järgi kohaldab ka oma tunnetele. See üllatav robot, millel on tundemaailm, siin, olevikus veel ei eksisteeri. Selle komponendiga lennutas film mind, filmivaatajat, kes alguses kuidagi tulevikku välja ei jõudnud, valguskiirusega tulevikku. Theodore teeb oma uue tehisintelligentsist arvutiprogrammiga tutvust. Tema nimi on Samantha (mängib Scarlett Johansson, kellest me ei näe ekraanil sõrmeotsagi, küll aga kuuleme tema häält), mille ta väidetavalt ise endale nimeraamatust valinud oli. Samanthast kujuneb välja väärtuslik assistent nii e-mailide kiirlugemises ja sorteerimises kui ka nõuannete andmises, mida ta jagab nii isiklikes kui ka tööalastes küsimustes. Nagu igasugune õppimisvõimeline intelligents, on ka Samantha uudishimulik, ning tal tekib huvi Theodore’i lähemalt tundma õppida. Järjest rohkem Thoedore’iga virtuaalselt aega veetes, tajub Samantha õige varsti, kuidas temaga suhelda ning talle meele järgi olla. Neist saavad sõbrad ning veelgi enam. Neil kujuneb üksteisemõistmise tasandil perfektne suhe. Vähemalt Theodore’ile tundub see nii. Siis aga proovib Samantha sürrogaatkeha teenuseid, et Theodore’il oleks võimalik päriselt kedagi füüsiliselt tunnetada, kui nad virtuaaltasemel armatsevad, ning see eksperiment lõpeb fiaskoga.

Film tõstatab eksistentsiaalseid teemasid universaalses ehk maapealses tähenduses nagu füüsiline ja vaimne üksindus, teineteise mittemõistmine, üksteise mitteaktsepteerimine. Inimesel on sisemine vajadus olla kellegi teise jaoks see ainus ja kordumatu. Inimese kalleim soov on olla armastatud just sellisena nagu ta on. Armastuse läbi inimesed just seda püüavadki saavutada, aga unustavad tihti vastu anda seda, mida ise otsivad. Armastuses ongi inimese komistuskiviks õnnele tema egoism. Filmis katsetab inimene armastust tehisintellektiga – see on suhe täiesti uuel tasemel. Inimese suhte vastaspool on mitte-inimene ning suhe on ainult vaimne ehk mõtteline ning intellektuaalne. Füüsilist suhet, nagu traditsioonilistes suhetes, ei ole. Vähemalt mitte tehisintellekti Samantha poolt. Theodore’i poolt aga kaldub see iseenda rahuldamise poole. Ulmeloo eksperimendist järeldusi tehes, tundub, et inimene ei ole võimeline oma kehast erladuma, et ainuüksi mõttelisel tasandil rahuldust leida. Inimene on üks tervik oma keha ja hingega – neid kaua teineteisest lahus hoida on ilmselt üsnagi võimatu.

Advertisements
This entry was posted in Film, filmivaataja muljeid and tagged , , , . Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s