Lahkulööja ehk Divergent by Gary Ross – filmivaataja muljeid

DivergentTris

Tugev science-fiction movie. Aga… Alati on ju vähemalt üks «aga», kui mitte rohkem. Muidugi sõltub vaatajast, kas neid üldse on, ja kui on, siis mitu neid on… Loomulikult oli see film mõeldud teismelistele ning sealt ülespoole. Mäletan, kui esimene “Twighlight” esilinastus, keeldusin kategooriliselt seda vaatama minemast. Á la mina seda vaatama ei lähe, see on teismeliste film. Siis ma aga ostsin esimese osa DVD, sest ma kuulsin paari lugu filmi sound-strackist, mis mulle meeldisid, ning pärast vaatamist leebusin sedavõrd, et käisin 4 osast isegi 2 kinos vaatamas. Küll aga jäi mul esimene osa ainukeseks koju ostetud DVD-ks. Niisiis kasvuruumi jagub, võin minagi väga edukalt teismeliste filme vaatamas käia, ilma et ma seejuures väga kannataks. Seda kinnitab ka fakt, et ma käisin “Hunger games” kahte esimest osa kinos vaatamas ning jäin isegi päris rahule, kuigi ei saa üle ega ümber faktist, et mõlemad osad olid teismeliste jaoks liiga vägivaldsed…
Olgu kuidas on “Twighlight”i ja “Hunger games” filmidega, “Lahkulööja” teeb neile pika puuga ära. Filmi vaadates ununeb, et vaatad lastefilmi. Lugu hargneb lahti viisil, mis ei ole iseenesest lapsik, kui välja arvata mõned naljad, mis siiski seda olid. Film on täiskasvanulikult jõuline ning kaasahaaravate situatsioonidega ning nagu paljudele science-fictioni filmidele omane, paneb mõtlema meie stampidesse löödud ühiskonna reeglitele. Filmi peakangelane Beatrice (Shailene Woodley) ja teised temaealised peavad puberteedi lõpus tegema valiku 5 kogukonna vahel, millesse on jaotatud tulevikuühiskond: Amity ehk sõbralikud, Erudite ehk erudiidid, Abnegation ehk altruistid, Candor ehk ausad ning Dauntless ehk kartmatud. Siin on selge paralleel meie pärisühiskonnaga – tee oma elukutse valik täisikka jõudmisel ning selleks sa jääd koguks eluks. Või siis, sa oled selles ühiskonnakihis sündinud ning kui sellest kihist tahad välja rabeleda, siis pead unustama oma lähisugulased… Siis veel ellujäämise faktor filmis: kuigi sind võetakse avasüli vastu, pead sa elu eest rabelema ning ennast tõestama, et sa väärid kohta oma kogukonnas – sest kui sa ei tee nii nagu sinust eeldatakse, siis heidetakse sind välja ning sinust saab heidik või veelgi hullem, sind lihtsalt kõrvaldatakse külmavereliselt – see on sulaseselge paralleel pärisühiskonnaga, kus me käime nööri pidi, kui me tahame kuhugi kuuluda, vastasel juhul ootab meid vaesus ja viletsus ning vaikne hääbumine kas nälja või külma kätte või midagi veelgi hullemat. Ning nagu päriselus, konkureerivad ka “Lahkulööja” 5 ühiskonnagruppi omavahel juhitiitlile, kes neist juhib ühiskonda. Ning sellest tingituna ka peamine märulimoment filmis, kus ellujäämiseks peab tapma oma vastased, muidu nemad tapavad sinu, sest võitlus “pühale graalile” ehk võimuvõitlus pühitseb kõik vahendid. Olgu, olgu, Beatrice ehk Tris on õigluse eest väljas. Muuseas, tema kokkukasvamine noore nägusa rühma eestvedaja Four’ga (Theo James) teeb minule kui vaatajale filmi nauditavamaks, sest sellega tekib ka romantiline nüanss filmile. Kõigest väike nüanss, aga lisab pikantsust juurde, sest nende interaktsioon on intelligentselt ja samas järk-järgult kasvava pingega üles ehitatud.

Advertisements
This entry was posted in Film, filmivaataja muljeid and tagged , , , . Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s