Grace of Monaco (režissöör Olivier Dahan) – filmivaataja muljeid

Image

Nojah, olin minagi kuulnud filmi linastumisele eelnevat kriitikat, mis tuli Monaco Grimaldide dünastia pressiteenistusest. Nicole Kidman olla liiga vana Grace Kelly’t kehastavaks rolliks ning vürst Rainier ei olevat kunagi Grace’i kinolinale naasemise vastu olnud jne jne. Heakene küll, filmile see Grimaldide seljapööramine kahju ei teinud. Pigem oli see iseeneslik kõlakas, mis tekitas uudist ning filmi ootuses tekkis veelgi enam elevust. Ma püüan üldiselt ennast mingitest kõlakatest ja negatiivsest kriitikast mitte häirida lasta. Ootan ja vaatan, kas mind filmi temaatika niipalju huvitab, et vaatama minna või mitte. Seekord olin ma aga juba enne filmi vaatama minemist veidi pettunud, et nad Grace’i kedagi teist mängima ei valinud. Nooremaid näitlejaid ju jagub küllalt. Miks siis tingimata Nicole pidi selle rolli saama? Filmi vaadates siiski ununes pahameel, sest Nicole nägi kõvasti vaeva, et jäljendada Grace Kelly graatsiat ja väljapeetud elegantsi. Ta oli rolli sisse elanud nii hästi-halvasti kui võimalik. Grace Kellyle loomu poolest teist nii sarnast näitlejat nii lihtsalt ei leia. Kui ma praegu mälust kõik mulle praegusaja teadaolevad näitlejad läbi käin, siis ei leia ma kedagi, kes tõesti loomupäraselt ja suurema pingutuseta Grace’i järgi võiks teha. Niisamuti tuleb meelde, et Marilyn Monroe‘d mängima valitud Michelle Williams (filmis My week with Marilyn) oli valitud selgelt tema välise sarnasuse pärast Marilyniga ning mingit muud sarnast sarmikust nende vahel ei olnud. Samas jälle, selliseid surematuid iluikoone ongi raske järele teha, sest nad olid mõlemad niivõrd ainulaadsed nii oma kõnemaneerilt kui käitumiselt, et tavaline inimene ei suuda nende jäljendamisega hakkama saada.

Film ei olnud kaasaelama panev. Ta oli liiga kuivalt üles ehitatud. Vähe näidati Grace’i kui abikaasat ning laste ema. Põhiliselt oli ta Monaco printsess  või siis ka Ameerika näitleja kuni hetkeni, mil ta näitlemisest lõplikult lahti ütles. Poliitiliste intriigidega taheti filmile küll vürtsi lisada, kuid see täielikult ei õnnestunud – suspense momenti ei tekkinud. Filmi grand finale oli Monaco printsessi Punase Risti ballil peetud kõne, mis oleks pidanud olema inspireeriv ning hingeminev, kuid mille üldine toon ei olnud mitte ainult printsessi staatusele liiga lihtsakoeline, vaid ka üleüldiselt veidi seosetu ning lääge. Stsenarist oleks pidanud veidi rohkem pingutama. Nüüd aga jääb see film arhiividesse just sellisena.

Kui midagi filmist positiivset meelde jääb, siis see, et printsess tõesti pingutas, et kohalikud teda rohkem aktsepteeriksid, seda nii tema prantsuse keele õppimisega kui ka õukonna etiketi omandamisega. Need momendid olid huvitavad jälgida ning näitasid teda inimlikust küljest. Lisaks meeldisid mulle Monaco suurepärased linnavaated ja toretsevad lossi siseruumid, mis on ju tava filmivaatajale vägagi muljetavaldavad ning annavad selle erilise tunde, justkui oleksid reisielamuse osaliseks saanud. Visuaalselt ilus.

 

 

Advertisements
This entry was posted in Uncategorized and tagged , , , . Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s