Gothika – filmivaataja muljeid

Halle Berry - Gothika

Gothika, 2003. a, horror/triller/müstika, režissöör Mathieu Kassovitz

Tavaliselt õudusfilme ma ei vaata, sest neis ei ole üldjuhul mõtekamat intriigi peale selle, et keegi kuskil peab mingite koletiste ja monstrumite eest põgenema, sest vastasel juhul ootab ees kindel surm. Nad on tavaliselt kas tõesti väga õudsed või siis vastupidi vägagi kaugel sellest ehk ajavad vaid naerma, nagu näiteks halbade õudusfilmide paroodiad seda teevad. Üks õudsematest, mis mulle meelde tuleb, on Eli Rothi „Hostel“. Kui ma seda nägin, oli see film nii verdtarretavalt õudne, goorilikult õõvastav, et ma pikemaks ajaks õudusfilmide vaatamise sinnapaika jätsin. Ja see, et ma „Hosteli“ teist ja kolmandat osa näinud ei ole, on juba loogiline asjade käik. Õudusfilmidest eelistan niiöelda hübriidfilme, milles on eri žanrid kokku sulandunud, nagu näiteks müstiline koos õudusega või triller koos õudusega jms.

„Gothika“, Halle Berry‘ga peaosas, ongi sellepoolest huvipakkuv, et seal on tegu ühe mõistatusega, mis vajab lahendamist. Seesama mõistatus hoiab filmivaatajat põnevuses filmi algusest kuni lõpuni võrdse intensiivsusega. Film tõstatab palju huvipakkuvaid küsimusi: kas vaimud on olemas? kui on olemas, kas nad võivad inimesi aidata? kas me usume inimesi, kes räägivad meile vaimude nägemisest ja nendega suhtlemisest? Tavaliselt, kui inimene midagi ratsionaalselt seletada ei suuda, siis iseenesest loogiliselt liigitab ta selle võimatuks ja inimesed -, kes mingit mõistetamatut jama ajavad, – hullumeelseks.

Halle Berry mängib närvihaiguste arsti, kes saatuse tahtel satub arsti rollist patsiendi rolli. Piir vaimuhaige ja närvihaiguste arsti vahel on filmis seega imeõhuke. Sündmuste arenedes veidi selgineb (põhjalikke vastuseid siiski ei saa, sest maailmas on palju seletamatut), kas ta haigus on ikka psüühilisest tervisehäirest tingitud või tema tervislik seisund ei ole üldsegi seotud haigusega ning selle põhjus seisneb milleski muus.

Teistest tuntumatest näitlejatest mängivad filmis veel Penelope Cruz, kes kehastab ühte psühhiaatriahaiget, ja Robert Downey Jr, kes mängib psühhiaatriahaigla arsti. Nende rollid on teisejärgulised, kuid loomulikult sellegipoolest hästi mängitud ja väljapeetud. Filmi stsenaarium on laitmatu. Mitte midagi ei tundu lavastuses üleliigne. Kõik on täpselt paigas, kui ehk üks peamisest tegevusliinist inspireeritud fundamentaalne vastamata jäänud küsimus – filmi lõpust ei selgu, kas vaimuhaige, kes tappis kirvega oma mehe, ei peagi kuriteo eest karistust kandma. Olgu sellega kuidas on, poolteist tundi meelelahutust on garanteeritud.

Advertisements
This entry was posted in Film, filmivaataja muljeid and tagged , , , , . Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s