Border run – filmivaataja muljeid

 Mule

Border run, 2012. a, draama, režissöör Gabriela Tagliavini

Minu üllatus oli suur, kui nägin filmi peaosas Sharon Stone‘i – ma ei tea miks, aga ta ei tundu mulle inimõiguste eest võitleja tüüpi. Võibolla ei ole ma teda sellises aktuaalse teemaga filmis, nagu seda on inimvastaste kuritegudega võitlemine, lihtsalt varem näinud. Meelest ei lähe ka pilt Sharonist ja Kevin Costnerist ühel viimastest Putini sünnipäevadest… Seda nägi telekast ja ajalehtedest. Kõmuleht National Enquirer on hiljem veel kirjutanud, et teadaolevalt olla Sharon Venemaa riigipea Putini lemmik naisnäitleja, keda ta pidavat üliandekaks… No ei tea, mis üliandekusse puutub…

Border run räägib narkootikume vedavatest „muuladest“ ehk inimestest, kelle kõhuõõnsused topitakse nende teadmata täis narkootikume ning selliselt transporditakse narkootikum illegaalidega Mehhikost Ameerikasse. Ja seda tehakse nende vaeste inimestega peale seda, kui nad on maksnud ülisuurt lunaraha selleks, et neid elusate ja tervetena toimetataks Ameerika Ühendriikidesse! Mehhiko-Ameerika piiri illegaalide ning lisaks veel narkootikumide smuugeldamine on igiaktuaalne probleem – selle maailmajao never ending (mitte kunagi lõppev) probleem. Seda vaadates mõtled, kui raske peab Mehhikos elu olema, et inimesed on valmis sõna otseses mõttes kõigeks (auto tsisternis ära lämbumine, ülevedajate mõnitused ja seksuaalvägivald, piiri peal maha laskmine ning nagu filmist välja tuleb, ka sunniviisiliselt muuladeks saamine), et aga Ameerikasse pääseda. Päriselu aga näitab, et tihti saavad mehhiklastest nende unistuste maal Ameerikas tänavapühkijad ja muruniitjad-basseinikoristajad. Seejuures on neil ikkagi Ameerikas parem kui Mehhikos, sest nad annavad oma lastele võimaluse paremaks eluks tulevikus…

Sharon Stone mängib USA ajakirjanikku Sofie Talbert’it, kes kajastab mehhiko illegaalide probleeme, ning Mehhikosse satub ta sellepärast, et ta läheb oma venda Aaron’it otsima, kes tegeleb seal mehhiklaste illegaalse üle piiri toimetamisega ning kes kadunuks osutub. Venda mängib kusjuures seesama Billy Zane, kes on kõigil kindlasti meeles filmist Titanic, kus ta kehastas Rose’i (Kate Winslet) rikast kihlatut, kelle Rose puruvaese Jacki (Leonardo di Caprio) armastuse vastu välja vahetas.

Filmis on palju vägivaldseid stseene – need edastatakse nii naturaalselt ja realistlikult kui vähegi filmikunstis võimalik. Film tekitab vaadates väga rasket meeleolu. Teadmine, et Mehhiko piiril selline vägivald päriselt igapäevaselt toimub, muudab filmi vaatamise eriti morbiidseks. Filmi stsenaariumi nõrk koht on minu silmis vaid see, kuidas ajakirjanik kadunud venna jälgi ajades üllatava kergusega jäljed üles võtab ja … aga sellest ma ei saa edasi rääkida, sest muidu ma reedaksin juba liiga palju filmi sisu ning see tegevustiku arengu nõrk moment ei sega filmi vaatamist ning USA-Mehhiko piiri probleemide üle mõtisklemist. Lavastus on hästi paigas, näitlejate mäng usutav. Kiitus filmitegijatele nende kujutava kunsti spetsiifilise rakenduse ning problemaatika tõstatamise eest.

Kas ameerika ajakirjanik leiab oma venna üles ning mis katsumused teda sealjuures ootavad – seda saab teada, kui filmi vaadata.

 

Advertisements
This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s