The time traveller’s wife – filmivaataja muljeid

TimeTraveller

 

The time traveller’s wife, 2009. a, armastusfilm/SCI-FI, režissöör Robert Schwentke

Selle filmi žanr on üsna haruldane. Ega selliseid armastusfilme, mis on ülesehitatud ulmelisele taustale, väga palju ei ole. Veel vähem on neist selliseid, mida hea meelega kodus aegajalt uuesti vaatab. Praegu kohe tulevad meelde Kate and Leopold (peaosades Meg Ryan ja Hugh Jackman), the Lake house (peaosades Keanu Reeves ja Sandra Bullock) ja the Butterfly effect (Ashton Kucherja Amy Smart ). Esimeses filmis tuleb meeskangelane minevikust olevikku ning pärast naaseb minevikku. Naine järgneb talle minevikku, – armastusest. Teises filmis on salapärane postkast, mis vahendab kirju paralleelselt aegadesse, mis on üksteisest ajaliselt kaks aastat lahus. Naine on kaks aastat ees ja mees kaks aastat tagasi. Kolmandas filmis mees rändab kogu aeg ajas tagasi, et minevikku muuta ning olevikku paremaks teha, – mõistagi, armastusest naise vastu. Kolm väga huvitavat kontseptsiooni, mis käsitlevad aja-ruumi metafüüsikat ulmelisel ajas rändamise tasandil.

The time traveller’s wife rabab jällegi uue ajas rändamise kontseptiga. Seekord on tegu patoloogilise nähtusega – mees nimega Henry (mängib Eric Bana) ei reguleeri eriti hästi seda hetke, millal ta kuhugi ajas rändab. Tal on küll üllatav võime reisida ajas nii minevikku kui tulevikku, kuid see toimub tal enamal määral tema tahtejõust sõltumata ning tabab teda üsnagi tihti hetkedel, mis selleks ajaliselt sugugi sobivad ei ole (näiteks tema pulmapäev). Huvitav on seegi, et kui Henry füüsiliselt haihtub olevikust, siis jäävad temast maha riided ning uues ajalises hetkes leiab ta ennast alastiolekus. Samas on huvitav seegi, et kui ta asub minevikus või tulevikus, siis on teda vähemalt kahes füüsilises olekus – see tema, kes ajas rändas ning see tema, kes tollesse aega päriselt füüsiliselt kuulub. Neid kahte tema isikut võib siis kõrvuti näha, kui nad ühes kohas mõlemad viibivad. Henry väidab filmis, et ta ei suuda asjade kulgu kuidagi muuta – ta proovis oma ema autoõnnetusest päästa, kuid edutult. Samas läks ta minevikus ajas tagasi ning rääkis oma tulevase naisega (Claire – mängib Rachel McAdams), kui see veel laps oli, ning tegi temaga sõprust ning niiöelda andis talle vihjeid, millal ja kustkohast teda tulevikus, kui Claire on suureks kasvanud, leida võib. Neis kahes näites on vasturääkivus sees. Filmivaatamist aga ei sega.

Mitte nii väga kaua aega tagasi mängis Rachel McAdams ühes teises romantilises ulmefilmis samuti ajaränduri naist. About time, 2013. a, UK. Milline kokkusattumus. Või peaks ütlema: üleliigne kordumine? väsib tast nii kiiremini ära? Tean näitlejaid, kes on tuntud selle poolest, et ilmast ilma mängivad pereemasid või pereisasid…

Kuidas Claire ja Henry oma eluga edasi lähevad ning kas neil kujuneb ka õnnelik elu, see selgub filmi vaadates. Head filmielamust.

 

Advertisements
This entry was posted in Film, filmivaataja muljeid and tagged , , , . Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s