Roheline miil ehk The green mile by Frank Darabont – filmivaataja elamusi

thegreenmile1-300x225

Roheline miil, USA 1999, müstika/draama, režissöör Frank Darabont, Stephen Kingi samanimelise romaani järgi

Filmi Roheline miil vaatasin juba teist korda. Ühest küljest väga hästi tehtud film. Mitte millestki ei saa kinni hakata. Kõik on hästi läbimõeldud ning sooritus on veatu. Teisest küljest on teema siiski, mis seal salata, raske ning rõhuv. Rohelist miili kindlasti meelelahutuseks ei vaata. Kui keegi seda suudab, siis on see morbiidne meelelahutus…

Roheline miil räägib vangla surmamõistetute osakonnast, kus surmamõistetud ootavad hukkamist. Osakonnas on korraga 2-3 vangi ning nende 4-5 järelevaatajat. Näidatakse elektritooli nagu see pidi kunagi 1930-ndate Ameerika Ühendriikide vanglas olema. Hukkamistseremooniat viidi läbi kindla protokolli ja reeglite järgi ning kõik osalised tegid isegi peaproovi, et kindlaksmääratud päeval kõik läheks nagu planeeritud.

Ühel päeval tuuakse vanglasse hiiglaslikku kasvu afro-ameeriklane John Coffey (Michael Clarke Duncan‘i suurepärane esitus. Michael Clarke Duncan lahkus kahjuks meie seast 2012. aastal.), kes vaimselt ei tundu just eriti arenenud. Teda on surma mõistetud kahe alaealise tüdrukukese jõhkra roima eest. Vanglas aga hakkavad seepeale juhtuma üksteise järel üleloomulikud sündmused: imepärased tervenemised ning seletamata nähtused, millesse on segatud nii vangid kui ka vangivalvurid.

Teised kaks olulist rolli mängisid Tom Hanks osakonna ülemvalvuri Paul Edgecomb’ina ning Doug Hutchison tema alluvuses töötava valvuri Percy Wetmore’ina. Ülemvalvur oli intelligentne ning mõistlik mees, kes püüdis teha kõik selleks, et niigi raskeid viimaseid päevi kongis veetvad surmamõistetud saaksid need rahus veeta. Tema alluv Percy oli aga maniakaalne sadist – ääretult ebainimlik ning julm vangide suhtes. Nende kahe vastasseis on filmi läbiv intriig, mille ümber lõimuvad vangide viimsete elupäevade juhtumised. Mis Pauli, Percy ja Johniga juhtub, ning mida tähendab Roheline miil, näete juba filmi vaadates.

Väga mitmetahuline ning mitmetasandiline film. Ühelt poolt on temaatikaks ekslikult surmamõistetud inimese hukkamine, äpardunud hukkamine, sadistlik ümberkäimine vangidega jne. Teiselt poolt näidatakse tumedatele teemadeks vastanduseks inimestevahelist inimlikkust ja mingit seletamatut (jumalikku?) abistavat väge.

Film oli ääretult pikk (3h!). Üks pikimaid olemasolevaid filme. Kuid pikkus ei olnud sugugi häiriv faktor – aeg läks märkamatult. See on jällegi üks hea filmi näitajatest. Vaatamiseks! Hoiatus: film ei ole nõrganärvilistele!

Advertisements
This entry was posted in Film, filmivaataja muljeid, Frank Darabont, Michael Clarke Duncan, The Green Mile, Tom Hanks and tagged . Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s