My old lady by Israel Horovitz

My-Old-Lady-poster-20cm

“My old lady”, režissöör Israel Horovitz

tragikomöödia, UK-France-USA 2014, 107 min

Miks see nii on, et pühade ajal ei ole kinodes ühtäkki ühtegi head filmi vaadata? Vaadanud ära treileri filmist “My old lady”, olin veendunud, et kui filmi kangelasi mängivad nii head inglise näitlejad, kui Kristin Scott Thomas (mänginud muuseas filmis “The Horse whisperer”), Kevin Kline (minule mällu jäänud filmist “A Fish called Wanda”) ja Maggie Smith, kelle nimi ei vaja samuti tutvustamist, siis ei saa filmi valik nii või naa metsa minna. Isegi filmidest palju nähtud Pariis ei jätnud külmaks, kuigi teda ei kasutatud ära piisavalt selleks, et filmi meeleollu pisutki romantilisust tuua. Romantilisus oli tegelikult viimane asi, mida filmiga taotleti, aga seda loeb välja juba filmi pealkirjastki.

Üks ameerika nurjaläinud kirjanik, Mathias Gold (Kevin Kline’i kehastatud), pärib oma isalt Pariisi südames asuva hiigelsuure mitmel korrusel asuva korteri  koos aiaga. Oma viimasest rahast lennupileti ostnud ning Pariisi kohale sõitnud kindla eesmärgiga korter maha müüa, leiab Mathias korterist eest 92-aastase vanaproua Mathilde Girard’i (Maggie Smith), kellel on õigus kuni surmani seal elada ning ka korteri omanikult igakuist 2400 euro suurust renti saada. Ühesõnaga kogu päranduseasi võttis  Mathiase jaoks järjest kehvema ilme – pärandus osutus tema jaoks igakuiseks 2400 euro suuruseks võlamakseks…

Filmi arenedes ilmnevad Mathiase psüühilised probleemid, mis leiavad peegeldust ka vanaproua tütres Chloe’s (Kristin Scott Thomas), ning selgub, et suurt rolli mängis nende madala enesehinnangu kujunemisel kasvueas ei keegi muu, kui vanaproua Mathilde, kes toona ise oli noor naine. Kuidas kõigi kolme elud omavahel põimuvad ning mis korterimüügist saab, näete juba filmist.

Meelelahutuslik film elust enesest, mille DVD-d ma koju siiski ei osta, aga mõne aasta pärast, kui  film juhuslikult telekas jookseb, siis võimalusel teist korda vaatamata ka ei jäta. Film on elujaatav ning sellisena ta mulle meelde jääbki. Filmi põhisõnum  minu jaoks on: ela oma elu ja ole õnnelik, ära hala tagantjärele  oma vanemate möödapanemisi ja vigu!

Advertisements
This entry was posted in Film, filmivaataja muljeid, tragikomöödia and tagged , , , , . Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s