Good films I saw in 2014 ehk Head filmid, mida ma nägin aastal 2014

Blue JasmineAnnie

Lõppeva, 2014.  aasta jooksul sai nähtud suurel hulgal uusi ja vanu filme, häid ja keskpäraseid ning nad kas meeldisid või mitte, aga meelt sai lahutatud ning igapäevaelu argipoolelt filmide ajaks mõtted mujale suunatud tänu kõigile filmidele. Lõppeva aasta meeldejäädavamaid filme minu jaoks olid (ei hakka üle kordama neid, millest blogi sissekanded juba olemas on):

Paul W.S. Andersoni ajalooline fantaasiafilm Pompeii andis mulle soovi näha Pompei varemeid ja selle reisi ma ka teostasin mõned kuud hiljem pärast filmi nägemist.

Ben Stilleri lahe huumoriga The secret life of Walter Mitty – tänu sellele filmile õnnestus filmivaatajal toolilt tõusmata reisida mitmel pool üle maailma ning ma sain sellest filmist jällegi inspiratsiooni reisideks.

Ridley Scotti suurejooneline  Exodus: Gods and kings oli vaatemänguline ja kindlasti õpetlik Biibli-teemaline film kõigile Biibli-võhikutele.

Woody Alleni Blue Jasmine‘i teemakese oli läänemaailma viimane panganduskriis, mis oli üllatavalt tõsiseltvõetav nagu elulooline tõsieludraama ning mitte nagu tema sagedased paroodiad ja fantaasiad. Hästi viimistletud film.

Will Glucki Annie oli kogu pere filmina tõeline pärl – elurõõmus ja südamlik ning tegelaste laulmine oli vägagi meeleolukas. Tuli meelde lapsepõlv Nõukogude Liidus, kui harvad USA filmid tundusid nii inimlikud ja emotsionaalsed ning nende Happy end nii kindel kui aamen kirikus.

Steve McQueeni 12 years a slave oli realistlik ja dramaatiline orjandusaja film ning piitsutamisstseene vaadates nutsin nii, nagu oleks minu pereliikmeid nüpeldatud.

David Leitchi ja Chad Stahelski John Wick oli liialt keskendunud verevalamisstseenidele, ent selle koha pealt omanäoline, et palgamõrtsukaid näidati täiesti omaette maailmas, kus olid ainult neile mõeldud hotellid ja baarid ning miljööle omane aukoodeks ja paroolid. Olustik oli originaalne.

Wes Balli The maze runner oli mõnusalt müstiline meelelahutuslik film, mis tekitas adrenaliini juurdevoolu, kuni enam ei tekitanud. Filmi probleemilahendus tuli veidike liiga lihtsalt.

Alfonso Cuaróni  Gravity oli tõeline maiuspala, sest planeedi Maa vaatepildid kosmosest (kinoekraanil) olid tõesti hingematvad.

Martin Scorsese The Wolf of Wall street näitas arvatavasti väga tõetruult ühe häbitu valevorstist ja vargast börsimaakleri kiiret tõusu ärimaailma tippu ja sealt veelgi kiiremat langust.

Jaume Collet-Serra Non-stop on puhtal kujul lennuki kaaperdamise thriller nagu nad mulle meeldivad. Suspense filmi algusest kuni lõpuni välja. Selles filmis vaatajale haigutamiseks aega ei anta.

Erik Van Looy The loft oli pead murdma panev mõrvajuhtum, mille lahenduse leidmine ei käinud kähku ning üllatusmomente jagus terve filmi ulatuses.

David O. Russelli Happiness Therapy annab lootust, et me kõik võime oma õnne leida, ainult et see tuleb ära tunda…

Sacha Gervasi Hitchcock oli film kuulsast ameerika filmirežissöörist, kes oli enam pühendunud filmikunstile kui iseendale ning kellepoolest võis rahumeeli oma maja panti panna, et aga filmi rahastamiseks raha saada. Filmi tekstiosa vaimukas.

Kui veel midagi meelde tuleb, siis täiendan.

Advertisements
This entry was posted in Film and tagged , , , , , , , , . Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s