Whiplash by Damien Chazelle

Whiplash

Whiplash

draama/muusikafilm, USA 2014, 107 min

Järjekordne pärl, mida mul on siiani õnnestunud näha. Whiplash ei ole enam lihtsalt film, vaid ehedal kujul emotsioon. Film võttis tuure üles rahulikult ning justkui midagi olulist nagu polekski mitmete stseenide vältel juhtunud, ent samas võttis filmi intensiivsus järjest enam ja enam hoogu filmi teises pooles ning filmi lõppfaasis jõudis plahvatuslikku haripunkti. Sellist tugevat emotsiooni oleks oodanud ka filmist Birdman (kuigi Michael Keaton’i osatäitmine oli paradoksaalselt emotsionaalne), sest kust veel, kui teatrimaailmast, leiaks nii võlts- kui pärisemotsioone… Lisaks olematule emotsioonile oli Birdman väga laialivalguv ning ei jõudnud ühtegi liini pidi mitte kuhugi… Minu eile nähtud Birdman oli emotsionaalsel tasandil Whiplashi antipood: kui Birdman oli emotsionaalselt tühi, siis Whiplash oli vaikselt tiksuv emotsioonipomm, mis lõpuks ka suure pauguga lõhkes!

Oma debüütfilmi teinud režissöör Damien Chazelle sai inspiratsiooni iseenda muusikatundidest keskkooliajast, mil ta omal nahal ülirange ja -nõudliku õpetaja psüühilist terrorit tunda sai. Ise Damien ütles küll, et tagantjärgi näeb ta oma kogemust kui head ettevalmistust eluks: õpetas stressi ja pingeliste olukordadega toime tulema ning tegema elus hädavajalikke pingutusi oma eesmärkide saavutamiseks.

Terence Fletcher (J. K. Simmons osatäitjana) on Manhattani prestiižse Shaffer konservatooriumi võimukas õppejõud, kes juhendab parimatest õpilastest koosnevat džässigruppi. Ta teeb seda nii emotsionaalselt hävitavalt oma räige pilkamisega ning roppustega ülekülvatud alandamisega, et nii mõnedki õpilased ei kannata seda välja… Ise ta seletab oma käitumist sellega, et ta nimelt provotseerib õpilasi, et need ennast ületaksid oma pingutustes perfektsionismi otsingutes. Tema õpilaste tagant „piitsutamine“ on sedavõrd äärmuslik, et need mängivad trummi kuni nahk marraskil ning sõrmed verel. J.K. Simmonsi mäng on ülivõimekas. Vaimustavalt hea. Mul ei ole lihtsalt sõnu. Tema on selle filmi kandev jõud ja kandev emotsioon.

Miles Teller mängib Andrew Neiman’i, noort lootustandvat trummarit, kes jääb Fletcherile silma ning ka hammaste vahele. Nendevaheline antagonism ongi filmi kandev telg. Milesi mängu kohta eriti midagi pole ütelda. Korrektne. Tema mängu kannab kindlasti omalt poolt ka Simmons, kelle ulatusjõud on nii fenomenaalne. J.K. Simmons – kus sa kõik need aastad oled olnud?! Ehk tema elusaatus oli oodata just seda filmi, mis oli nagu tema jaoks loodud…

Kolme sõnaga kokku võttes: hea film vaatamiseks!

Advertisements
This entry was posted in Film, filmivaataja muljeid, Hea Film and tagged , , . Bookmark the permalink.

One Response to Whiplash by Damien Chazelle

  1. Whiplash võitis 3 Oscarit: parim meeskõrvalosa (J.K. Simmons!), filmi montaaž ja filmi heli.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s