The Lobster by Yorgos Lanthimos

The Lobster ehk Homaar

SCI-FI/Absurdikomöödia/Horror, UK 2015, 1h 58min

the-lobster

Kes ütles, romantiline komöödia? See on niisama kaugel tõest kui see, et romantilise komöödia žanr on sama, mis absurdikomöödia žanr. Kuid just romantilisele komöödiale viitas ajakirjanik, kes novembrikuise nr 63 Together magazine’i tarvis Rachel Weiszi intervjueeris. Olles ajakirjanikega suheldes paarikümne aastapikkuse kogemusega omandanud teatud diplomaatilise lähenemise, ei vaielnud Rachel loomulikult ajakirjanikule vastu.

See film oli minu jaoks sel aastal seni nähtud filmidest kõige suurem üllataja. Kas te olete näinud filmi, mis on tõsiseltvõetava ulmelise põhjaga, kuid millel on tugevad absurdikomöödia sugemed ning kohati õudusfilmile omaseid nüansse? Minu jaoks oli The Lobster just selline mitmest žanrist koosnev film. Tõeline klass omaette. Väga muljetavaldav. Kindlasti harvaesinev ja sellega juba omaette silmapaistev.

Film, mis tekitab nii palju kriitikat ja nii palju erinevaid muljeid. Film, mida mõistavad vaatajad niivõrd erinevalt. Kui ühed ütlevad, et film on üksindusest ja armastuse leidmisest, ning teised näiteks, et tegu on Yorgose järjekordse ääretult veidra üllitisega (ühe minu kolleegi ütlus), siis mõlemad pooled näitavad üles igasuguse huvi puudumist filmi problemaatika vastu ning on ühtlasi täiesti eksiarvamusel. The Lobster ei ole suvaline imelik filmiprojekt (st ilma kindla suunata visuaalne kunstitaies), vaid on vägagi sügava sisuga film, millel on filmivaatajale sõnum edastada. Kahjuks aga ei jõudnud see sõnum kõigile vaatajatele pärale. Üheks põhjuseks võis olla kindlasti filmi harjumatu vorm, aga kindlasti ka sõnum ise – kaldun arvama, et minu kolleegile (abielustaatusega) võis vastu hakata just see moment, et filmis naeruvääristati muuhulgas abieluinimesi…

Yorgose fantaasiast välja koornunud ulmeline maailm, nagu me seda veel kogenud pole. Ühiskond peab täpselt arvet kõigi oma ühiskonnaliikmete abieluseisu kohta. Kui oled abielus, siis on sul selle tõenduseks sertifikaat, mida pead igas avalikus kohas politseiniku nõudmise peale esitama. Kui oled avalikus kohas üksi, siis oled kahtlustatav isik de fakto ning pead olema valmis politseiniku poolseks läbivaatuseks. Politseinik vaatab, kas su küünte all on pori ja kas su keha pesemata, sest teadupärast üksikud paguluses elavad inimesed on koondunud metsa ning seal on pesuvahendid harvaesinev luksus.

Kui oled mingil põhjusel ühiskonnas üksikuks jäänud, siis saadetakse sind üksikutele mõeldud spetshotellidesse, kus sind käsile võetakse. Sulle antakse veidi üle kuu aja, et hotellielanikest endale paariline leida. Vahepeal toimuvad igasugused hotellielanikele mõeldud nn meelelahutused. Kui oled osav valetaja ning leiad paarilise, siis saadetakse sind jahtlaevale kooselu harjutama. Kui tekivad tülid, antakse vastsele paarikesele laps, kes harmooniat peab aitama tekitama. Kui sa aga kedagi endale ei leia, siis muudetakse sind sinu enda valitud loomaks – olgu kasvõi homaariks…

David (Colin Farrelli kehastatud) satub koos oma koeraga (kes oli eelnevalt Davidi vend) hotelli, kus ta peab endale paarilise leidma. Ta ei taha homaariks muutuda ning loodab oma naispaarilist võluda teda jäljendades. Naispaariline satub vale jälile. Üks asi viib teiseni ning Davidil ei jää muud üle kui hotellist metsa põgeneda. Üksikute metsast aga leiab ta vastu kõiki ootusi armastuse – lühinägeliku naise (Rachel Weisz). Nendevaheline armastus seab aga nende elu ohtu, sest üksikute metsas on paariselu keelatud ning keelust üleastumisel on tõsised ja eluohtlikud tagajärjed…

Ühiskonnakriitiline film, kus naeruvääristatakse nii inimesi, kes on kellegagi paaris, kui neid, kes on üksikud ja alles otsivad paarilist või isegi üksikuid, kes on üksigi olles täiesti rahul ega otsi paarilist. Kogu ühiskonna paarilisuse ja mittepaarilisuse mõiste on pilkealuseks võetud, ja seda täiesti tõsiselt ja ilma kompromissita. Parema naeruvääristava efekti saavutamiseks on kõik ebanormaalselt nõme väänatud kõverpeeglis veelgi grotesksemaks. Sellest liialdusmomendist tulenevalt tekib filmis ka absurdimoment.

Yorgose valik näidata ühiskonda polaarsena paaris elevate ja üksikute inimestena, kes on kahel omavahel vaenujalal asuval tandril, saab aru. Seda momenti oleme me kõik elus ühel või teisel põhjusel kogeda saaanud, kuigi muidugi palju vähem drastilisel moel J Siis aga Yorgose valik näidata inimest üksiktasandil rumalana, tekitas minus alguses pettumust, ent lõpuks siiski arusaamist, et ta läks täispanga peale välja näitamaks, et inimesed, kes moodustavad rumala ühiskonna peavad ka tahestahtmata ise rumalad olema. Olgu nii. See on Yorgose visioon.

 

Advertisements
This entry was posted in absurdikomöödia, Film, filmivaataja muljeid, Hea Film, science-fiction, Uncategorized and tagged , , , . Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s