The Finest Hours ja teised paremad filmid tugeva uue aasta avapauguga

 

Uue aasta algus tõi endaga kaasa palju huvitavaid filme, mis paistavad silma keerulise temaatikaga, ning millest on ainult väga hea meel. Mainin vaid need esimesed, mis mulle sügavama mulje jätsid.

Kasvõi näiteks “Carol”, mis räägib 20. sajandi algupoolel elanud Ameerika kõrgemasse keskklassi kuulunud keskealisest naisest nimega Carol (Cate Blanchett mängib usutavalt kõrgklassi daami, aga seda ta demonstreeris mitte just kaua aega tagasi ka Woodi Alleni filmis “ Blue Jasmine”), kes oma lapse hooldusõiguse eest võitles, samas püüdes oma avaliku arvamuse poolt taunitud samasooiharusele vaatamata õnne otsida. Loo ekraniseering on ilma liigse dramaatilisuse efektita ning jätab pigem iseeneslikult vaikse kulgemise mulje, mis filmi väärtust ei vähenda, vaid pigem vastupidi annab erilise inimese elule omase primaarse humaanse dimensiooni.

Siis veel “The Danish Girl”, milles teeb Eddie Redmayne taas suurepärase karakterirolli (alles aasta eest võitis ta mäletatavasti Oscari oma fantastilise professor Hawkingi osatäitmise eest filmis “The Theory of Everything”) kehastades 20. sajandi alguse Taanist pärit transseksuaali Einar Wegener, kes pärast paljusid abieluaastaid oma naisega, mõistab ühel päeval, et ta on mehe kehas vangis olev naine… Tema psüühilised ja füüsilised kannatused enda keha naiseks muutmisel on südantlõhestavad.

Ja muidugi ei saa mainimata jätta ka filmi Leonardo DiCaprioga peaosas “The Revenant”. Ta saab oma rolliga hästi hakkama, arvestades, et suurema osa ajast peab ta kas urisema või valust möirgama või muid häälitsusi tegema. Lugu iseenesest on kindlasti väga haarav, sest oma elu eest võitlev kütt Hugh Glass, kes seisab vastamisi nii emakaruga, kes oma poegi kaitseb, kui metsikute indiaanlastega, kes talt skalpi võtta tahavad, on kindlasti adrenaliini tekitav vaadata. Kõigile rasketest haavadest tulenevatele piinadele ja jälitajate eest põgenemiste raskustele krooniks on Hugh Glass metsiku looduse stiihia meelevallas, mis ta vastupidavuse rängalt proovile paneb.

Kõik need eelpool mainitud filmid tulid sellise suure käraga, et nad tahes-tahtmata tähelepanu köitsid. Õnneks oli neil kõige selle kära taga ka nägu ja sisu. Marketingi ja reklaami osatähtsus on muidugi omaette teema. Suurematel stuudiotel on ja jääb alati see eelis, et nad jõuavad suurema grupi vaatajaskonnani. Samas uue Stallone filmi “Creed” puhul tuleks öelda, et selle filmi tulekuga kaasnes palju kära ei millestki. Valmis toodang oli ju keskmise tugevusega meelelahutuslik film, aga ei miskit erilist, mis pikema aja peale meelde jääb.

The Finest Hours – by Craig Gillespie

Action, drama, USA 2016, 1h 57 min

Nüüd aga filmist, mille tulekust eriti midagi teada ei andnud. Õnneks siit-sealt paistsid silma üksikud lühikesed sinopsised, millega kaasnesid huvitaval kombel päris lootustandvad hindelised hinnangud… Minu uudishimu kütsid nad üles nii, et ma läksin kinno vaatama isegi treilerit nägemata. Ja mu üllatus näha nii head filmi oli suur seda enam, et ma eelneval õhtul juba niigi tugevat filmi olin näinud (see oli sedapuhku “The Revenant”) – teatavasti kui peale tugeva filmi vaatamist kohe järgmist filmi vaatama lähed, on selle järgmise filmi šansid kuidagi tasemel olla eelmise filmi tugevusest mõjutatuna üsnagi nigelad. Tahes-tahtmata tekib ajus midagi filmide tasemete võrdlusetaolist, mis kui eelarvamus oma jonni ajab ja siis üleolevalt kehitab õlgu, et “näh, polnud hää”.

The Finest Hours – minu üllatusleid alanud aastast, räägib Massachussetsi ranniku päästemeeskonnast, kes tugeva tormi või lausa orkaaniga võideldes oma üsna väikese motoriseeritud päästepaadiga merelt suure laeva meeskonda (millest küll osa oli laeva poolekslagunemisega juba hukkunud) päästma lähevad. Selles filmis olid tormise merega ja hädasoleva laevaga seotud stseenid nii pingelised, et sellist oskuslikku kaameratöö ja eriefektide koreograafiat jälgides süda rõõmustab nii kõrgeväärtusliku töö tulemust hinnates. Näitlejad olid ka hästi välja valitud, mis on ka suur omaette oskus, ning ma ei saa aru, miks ei ole veel sellist Oscarit, millega autasustataks Casting Directorit ehk inimest, kes teeb näitlejate selektsiooni…

Bernie Webber oli päästemeekonna kapten, kes sai koos oma kolme meeskonnaliikmega hakkama tõelise vägiteoga, kui ta 32 meest tormiselt merelt päästis. See oli vapustav lugu tõestisündinud päästeaktsioonist, millest Casey Sherman on kirjutanud raamatu “The Finest Hours” ning millel põhinebki filmi stsenaarium. Chris Pine‘i, kes Berniet mängis, ja tema kaasnäiteljaid kiites ning nende tööle au andes, said nad oma tööga suurepäraselt hakkama. Dialoogid olid temaatikale kohased ja naelapea pihta, kaameranurgad ja kaadrite plaanid õigesti valitud. Kõik oli komplektina hea. Kinolinal vaadatuna on filmi mõjuvõim kindlasti kordades suurem, kui väikeselt teleekraanilt vaadatuna. Soovitan kinno vaatama minna.

Advertisements
This entry was posted in draama, filmivaataja muljeid, Hea Film, Uncategorized and tagged , , , , , , . Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s