Dokumentaalfilmid: Demain ja The Land of Many Palaces ehk filmid päriselust

images

Demain by Cyril Dion, Mélanie Laurent

Dokumentaalfilm, 2015 Prantsusmaa, 1h58min

Dokumentaalfilm dokumenteerib päriselt olemasolevat või eksisteerinut ehk siis on tänapäeva kajastavaid või ka minevikus toimunud sündmusi jutustavaid dokumentaalfilme. Vastupidiselt mängufilmile pretendeerib dokumentaalfilm sellele, et ta tahab olla võimalikult tõetruu ja faktiliselt täpne. Kui mängufilmimaailmas tuleb kinolinale mõni aeg järjest liiga palju fiktiivsete maailmade ja inimeste ning nende probleemidega filme, siis reaalsust käsitlevate filmide vaakumi täidab väga hästi just nimelt dokumentaalfilmide vaatamine. Kui tavaliste kinode kavas palju dokumentaalfilme just pole, siis tuleb panna tähele dokumentaalfilmide festivale seda enam, et seal näeb kvaliteetfilme.

Ma ei ole kunagi olnud eriline dokumentaalfilmide huviline, aga aeg-ajalt olen sattunud dokumentaalfilmidele, mis on minus huvi äratanud. Eriti pakuvad mulle huvi sellised, mis tõstatavad keskkondlikke probleeme ning kajastavad inimeste ökoloogilist ja sotsiaalset elukvaliteeti. Prantsuse näitleja Mélanie Laurent võttis nõuks oma viie sõbraga teha just selline dokumentaalfilm Demain (tõlkes: Homme või Homne), kus võeti huviorbiiti inimese elutegevuse mõju loodusele. Alustatakse teadlaste teesist, mille järgi on inimühiskond lähenemas uuele 6. ajajärgule (enne seda on olnud 5 erinevat perioodi, mille seas ka jääeg). Täpsemalt ei teadagi, mis ees ootab ja kui kiiresti see läheneb, aga arvatakse, et inimene on oma elutegevusega muutmas Maa kliimat ja sellega koos kogu ökosüsteemi nii drastiliselt, et selle tulemusena võib kogu inimsugu hukkuda (näiteks kui uued temperatuurikeskmised muutuvad harjumuspärastest väga ekstreemseteks jne). Kõige pessimistlikumad teadlased arvavad, et meile on jäänud vaid järgmised 20 aastat selleks, et suuri kliimamuutusi ära hoida ning Maa ökosüsteem tagasi normidesse pöörata. Mis samme on inimene ette võtnud, et näiteks kasvuhooneefekti vähendada? (Suurtööstuste tegevuse tagajärjel atmosfääri avalduva CO₂ hulga suurus on muutnud kogu planeedi kliima niipalju soojemaks, et see omakorda on loonud uued kataklüsmilised orkaanide ja tornaadode tsüklid ning üleujutused ja veekogude kuivamised jne.) Amelie ja Co näitavad meile Taanimaa jõupingutusi rohelise ehk taastuvenergia loomisel tuulegeneraatorite abiga, siis Inglismaal, Prantsusmaal ja USAs linnadesse loodud köögiviljakasvatust, kus väikestele maalapikestele on kontsentreeritud multikultuurid, mis annavad toidulauale lisa ning ei tekita mingit CO₂ jälge (inglise keeles: carbon footprint ehk CO₂e) planeedile… Siis käsitletakse veel riikide majanduste finantsstruktuure (pangad ja suurettevõtted ja korporatsioonid), kes on agraarmajanduse enda kätesse haaranud ning suurtootmisega palju kahju tekitavad (talunike töötus, loomade haigused, planeedi süsihappegaasi hulga kasv jne). Filmi lõpus pakutakse, et õige ehk ökoloogiline mõtlemine peaks hakkama õige varakult ehk koolist. Näitena toodi Soome uudne koolisüsteem, kus õpilaste tulemuslikkus on üks kõrgemaid Euroopas ning maailmaski. Ja õige ta on, riik, kus pööratakse tähelepanu haridusele, kasvatab kõrgelt haritud põlvkonnad, kes oma analüütilise võimega ja väga mitmekesiste oskustega leiab kindlasti lahendused, et ära hoida Maad ähvardav katastroof.

15941023109_8984b54abe_k

The Land of Many Palaces by Adam Smith, Ting Song

Dokumentaalfilm, 2015 USA, 1h1min

Kui Demain oli emotsionaalselt tehtud dokumentaalfilm, kus esitati intervjuuvormis küsimusi ning otsiti probleemile lahendusi, siis The land of many palaces on iseenesest vanaegsete traditsioonide järgi tehtud film, milles ei ole ei loo jutustajat (ekraanil nähtamatu inimese hääl) ega subtiitrites jooksvaid selgitusi-kommentaare. Samuti ei otsita filmis The land of many palaces probleemile lahendusi, vaid lihtsalt näidatakse sündmuse fakte nagu nad on. Isegi filmi pikkus oli dokumentaalfilmil Demain liiga pikk ehk 2 tundi, samas kui The land of many palaces on ideaalse pikkusega ehk 1 tundi pikk. Mida lühem ja kompaktsem dokumentaalfilm on, seda suurem on tõenäosus, et kõik allesjäänud kaadrid on tõesti sündmuse jutustamisel vajalikud ning ilma nendeta ei saa luua adekvaatset pilti.

The land of many palaces (vabatõlkes: paljude paleede maa) pälvis mu tähelepanu kahel põhjusel. Esiteks huvitas mind süžee lühikokkuvõttest loetud temaatika: Hiina farmerite massiline linnadesse ümberkolimine. Teiseks ühendab Eestit kauge Hiinaga kommunism… Väidetavalt on Eesti nüüd demokraatlik ning jätnud kommunismi väga kaugele seljataha, kuid tegelikkuses on nii kommunismil kui domokraatialgi omad ühised omadused… Või äkki on meie demokraatia arenenud omasoodu ehk piltlikult öelduna nagu kommunistlikule puule poogitud demokraatlik oks… See teema on aga liiga laia ulatusega, et hetkel sellel peatuda…

Sellest ei ole veel väga palju aega möödas, kui üks Tallinna linnapea (oli see Jüri Mõis?) kutsus kõiki inimesi Tallinnasse elama.(Kuulsin, et see idee olla jälle aktuaalne Edgar Savisaare valimiskampaanias?!) Idee oli ja on jabur. Seda jaburam on näha, et selle idee genereerijateks on omavalitsuse ametiisikud… Ometigi peaks valitsustes olema Eesti Vabariigi inimesed, kes töötavad nendesamade eesti inimeste heaks… Filmis Demain, kui räägiti sellest, kuidas maailma valitsused veavad oma maa rahvaid alt, toodi näiteks välja 2009. aasta valitsemiskriisi moment Islandil… Islandi rahvas tegi siis oma valiku ning lõi valitsuses paltsi puhtaks, mille järel valis uued rahvasaadikud rahva seast, kellel ei olnud parteidega mingit asja… Demos kratos. Esimese asjana kirjutasid uued rahvasaadikud muudatused riigi konstitutsiooni.

Nüüd on meil ajalooliselt harukordne võimalus olla vaatleja Hiinas toimuval massilisel inimeste maalt linna kolimiseaktsoonil. Meie õnneks ei ole Eesti kommunistlikult tsentraliseeritud võimuga riik ning meil ei saa sellist massikolimist peale sundida. Hiinas on aga maainimeste linnadesse ümberkolimine saanud alguse ning see toimub juba vähemalt mõned aastad. Tänu sellisele dokumentaalfilmile nagu The land of many palaces sain ma näha, kuidas see toimub ning mis on esimesed tagajärjed nendele samadele linna kolitud inimestele. Kõigepealt toimub uuele linnale kõige lähemal asuvate maainimeste ümberkolimine. Nende maadele ja majahurtsikutele pakutakse vahetustasuna kompensatsiooni ning suuri (80-120 ruutmeetriseid) lukskortereid (viimase tehnoloogiaga plasmatelerid ja köögitehnika ning vannitoasisustus on juba sees). Lahti ei seletatud, mis oli niiöelda vahetuskriteeriumiks, aga niipalju oli näha, et ametnik, kes maale saadeti, küsis talunikelt maa suuruse ja hoonete kohta küsimusi. On väga kaheldav, et talunike maa ja armetud hooned võivad välja osta sellised korterid. Mulle aga meenub, et ma olin juba mõned aastad tagasi näinud ühte dokumentaalfilmi uute fantoomlinnade kohta Hiinas. Nagu igalpool maailmas, sai ka Hiina tunda 2009. aasta majanduskriisi ning suurele ehitusbuumile järgnenud kriis jättis maha suured tühjalt seisvate valmishoonetega uuslinnad. Mäletan väga hästi, kuidas näidati valmis pilvelõhkujaid, kus korteriviimistlus oli valmis ning isegi sisseehitatud köögitehnika olemas. Kuna kriisile järgnes ostjate haihtumine, seisis Hiina silmitsi suurte ehitusfirmade võlgadega. Nüüd siis mõned aastad hiljem on kuulda suurest maaelanike migratsioonist uuslinnadesse. Tekib mõtteid, et kahe sündmuse vahel on otsene seos.

The land of many palaces näitas ka vähesel määral nende inimeste elu, kes on juba ümber kolinud ning kes peaks veel varsti ümber kolima. Probleem on selles, et nagu igalpool mujalgi, on viimased maale jäänud inimesed vanad nimesed. Kui nad kolivad linna, siis on neil seal raske tööd leida. Üks vanem abielupaar, kes oma argipäevast rääkisid, ütlesid selge sõnaga, et neil ei jätku raha söögile ning söögi hinnad tõusevad pidevalt. Sellest vähesest rahast, mis valitsuselt saab, ei jätku. Ilmselt oli juttu pensionist… Üks vana talunik, kes pidi ka varsti linna kolitud saama, läks linna peale tiiru tegema, et uurida töösaamise võimalusi ning söögi hindu. Liha oli külmutatud (seega mitte värske, nagu talunik kommenteeris) ning töökuulutuste peale helistamised ka tulemusi ei andnud… Pärast, kui ta kodus oli, võttis ta oma linnakäigu kokku järgmiselt: lükkame linnakolimise mõneks ajaks edasi… Väga mõistlik. Maal olid tal oma lambad, keda näidati, ning seega oma toit. Linnas oleks pidanud toidu eest kallist raha maksma. Talunik ütles väga mõistlikult, et maal elab ära väga vähese rahaga.

Kui vaadata Hiina talunike probleemi Euroopast, siis meil on palju ühiseid probleeme nii Eesti kui Belgiaga jne. Kuni olid väiketalunikud ning neil oli võimalik oma toodangu müügiga elatist teenida, oli vähem töötuid ja ka näljaseid. Agraarpoliitika ebakorrektne majandamine on probleemiks nii Euroopas kui ka ülemaailmne allakäigu tendents. Lokaalselt Euroopas ei ole aastateviisi toimunud talunike demonstratsioonid Brüsselis avaldanud veel mingit mõju nende töötingimuste parandamiseks. Samas on suurtööstuslikud farmid keskkonnakahjulikud, nagu seda tõestas ka dokumentaalfilm Demain. Miks siis ei lööda need suurte pangamagnaatide ettevõtted laiali ning ei anta tegevusväli tagasi inimestele? Sest, et inimesed on juba ammu kaotanud otsustusõiguse… Otsustajateks on suured kartellid oma suurte rahatuludega, kes on kinni maksnud ka valitsused…

Advertisements
This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s