The Hundred-Foot Journey by Lasse Hallström

Category-100-Foot-Journey-Helen-Mirren

The Hundred-Foot Journey

Richard C. Morais’ samanimelise romaani järgi

Romantiline kulinaaria draamafilm, USA 2014, 122 min

Üle hulga aja üks väga hästi tehtud kulinaariateemaline film. Sest ajast, kui ilma nägi Julie and Julia (Meryl Streepiga peaosas), pole ma midagi nii võrdväärselt head näinud. Üle-eelmisel aastal tehtud The Hundred-Foot Journey astub aga Julie and Julia kandadele. Film on nii hea, et väärib omaette blogisissekannet.

India perekond Kadam on sunnitud poliitiliste ja isiklike põhuste tõttu Indiast lahkuma ning nad otsustavad immigreeruda Prantsusmaale. Miks just Prantsusmaale? Aga ilmselt seetõttu, et Prantsusmaa on üks tuntumaid kõrge tasemega gastronoomiariike kogu maailmas. See oli perekonnale Kadam oluline sellepärast, et Indias teenisid nad elatist restoranipidamise ja söögivalmistamisega. Prantsusmaalgi otsustavad nad oma restorani avada, kus kohalikule elanikkonnale india päritolu sööke pakkuda.

Juhuse või saatuse tahtel, aga nende restorani vastas, üle tänava, asub peen prantsuse restoran Le Saule Pleureur, mis teenindab lausa ministrite tasemel kliente, ning nende söögikunsti on hinnatud isegi ühe Michelini tärniga. Selle restorani omanik Madame Mallory (suurepärane esitlus Helen Mirrenilt) ei vaata hea pilguga, et tema restorani vastu rajatakse konkurent-restoran ning kahe restorani vahele tekib palju pingeid ja omavahelisi hõõrumisi. (Muide, kas te ka teate, et näitleja Helen Mirren on vene päritolu immigrantide lapselaps? Tema sünninimi on Ilyena Vasilievna Mironov. Tema vanaisa kolonel Pyotr Vasilievich Mironov jäi perega 1917. aastal Venemaa revolutsiooni ajal Inglismaale. Täpsemalt võite lugeda wikipediast https://en.wikipedia.org/wiki/Helen_Mirren#Early_life_and_family)

The Hundred-Foot Journey on meeliköitev lugu nii silmadele kui kõrvadele. Visuaalne pool, millega meile roogade valmistamist, esitlemist ja degusteerimist pakutakse, on lihtsalt oivaline, ning selle võlude hindamiseks ja mõistmiseks ei pea olema kulinaariaspetsialist. Vaatajale tuuakse kokakunsti ilu nii-öelda kandikul kätte. Filmi soundtrack (muusika: A.R.Rahman) on valitud samuti väga peene maitsega, nii et roogade stseene saatev muusika sulandub kui õige vürtsikusastmega soust, mis on põhiroa (ehk muuhulgas filmis näidatavate söökide ja teiste stseenide) kõrval diskreetne, samas aga annab sellele nüansse.

Mul on nii palju kiidusõnu, et ma võiksin veel pikalt jätkata. Loomulikult aga ei tohi mainimata jätta stsenaristi Steven Knight, kes loo stseenid kokku kirjutas, mis toetuvad nii usutavale tekstile kui ka tegevustiku järjestusele. Lisaks silmailu pakkuvale fotograafiale ja operaatoritööle kroonib suurepärast filmi väga hea näitlejate mäng, juba varem mainitud Helen Mirreniga eesotsas. Ning india restorani perepoja Hassan’i (kehastas Manish Dayal) ja prantsuse restorani koka Marguerite’i (mängis Charlotte Le Bon, kes muide meenutab väliselt Winona Ryderit) vahel arenev armulugu tõi vaieldamatult kogu loole veidi romantilist lüürilisust juurde.

Head filmi! Mmmmm…

Advertisements
This entry was posted in Uncategorized and tagged , , , , , . Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s