73. Veneetsia rahvusvaheline filmifestival – paari õhtu jagu muljeid

73.Veneetsia rahvusvaheline filmifestival – paari õhtu jagu muljeid

Veneetsia – teadupärast “armunute linn”. Minu jaoks on aga Veneetsia eelkõige “filmi pealinn”! Just nimelt. Veneetsia rahvusvahelist filmifestivali (Mostra) peetakse juba alates 1932. aastast. Seda nüüd küll mitte Itaalia ilusas kanalite ja gondlite linnakeses Veneetsias, vaid hoopis kõrvalasuval saarel Lido. Saartevahelist transpordiühendust kindlustavad väikesed kiirlaevad (“vaporetto”), mis viivad näiteks kõige šikimast Veneetsia linnaosast nimega San Marco reisijad kohale Lidosse juba kõigest 20 minutiga. Festivali ajaks on seal spetsiaalsed kiirliinid (näiteks liin nr 20), mis filmihuvilised otse Lido kasino juurde viivad, ning selles hoones on ka Sala Grande, mille ees toimuvad põhilised punase vaiba üritused.

Kui ei ole varem Veneetsias käinud (või kui ka oled käinud) ning kui oled suur filmisõber, siis soovitan soojalt võtta ette reis Veneetsiasse just filmifestivali ajal. Veneetsia ise on ju väga kena ja puhas linn (autodest puutumata puhas mereõhk jne), mis on par excellence jalutuskäikude ja paadisõitude linn ;), aga ta on väike ja selle külastamine käib kähku (kõiki kirikuid ja muuseume ju ei taha ega jõuagi ju näha nagunii 🙂 ). Siis ongi just aega käia festivalil filme vaatamas. Muuseas olgu siinkohal öeldud, et Veneetsias ei ole kõik restoranid söömiseks ohutud… Isegi Padovast pärit itaallanna, kellega ma Lidos rääkisin, möönis seda, et vähem korralikes restoranides ei ole kalaroad näiteks värsked – ja see on suur probleem ka vähem kuuma ilmaga – ning süüa tuleks eelkõige kohtades, mis on tuntud hea reputatsiooniga. Kuna olime Veneetsias ainult kolm päeva ja sellise kuuma ilmaga nagu 29ºC, siis me üle korra päevas restoranis ei käinudki (hommikusöök hotellis jne). Restoran, mida aga ma võin soovitada, mida restoranipidajad mul ka teha palusid, on Osteria Vivaldi, aadressil San Paolo 1457, 30123 Venezia (ta on ka Tripadviseris ära märgitud). Vähemalt hea hinna ja kvaliteediga pizzad (õhukese taignaosaga ja krõbedad, nagu mulle maitseb) on seal küll. Muude roogade osas ei oska öelda. Tookord lasti parasjagu taustamuusikana veel neid vanu itaalia laule (Umberto Tozzi “Ti amo” jne), mida veel vanast ajast raadios kuulda sai, ning restorani interjöör väikeste lauakestega oli ka kena.

lievschreiber

Liev Schreiber

 

Mina olin sedapuhku Lidol kahel järjestikusel õhtul – teisest kuni kolmanda septembrini. Reedel, 2. septembril, oli festivali punasel vaibal kõigepealt Jake Gyllenhaal koos Amy Adamsiga oma filmi “Nocturnal animal” (režissöör Tom Ford) linastusõhtul. Seejärel kolm tundi hiljem Liev Schreiber koos oma teise poole Naomi Watts’iga, et sisse juhatada oma film “The Bleeder”. Enne filmi anti Liev Schreiberile auhind Visionary Talent Award põhiliselt tema senise töö eest filmitööstuses. Peale tema autasustamist nägin ma ka filmi “The Bleeder” (režissöör Philippe Falardeau), ent minule see eriti sügavat muljet ei jätnud. Minu jaoks oli põhiprobleem filmis see, et peategelane (boksija Chuck Wepner) oli antikangelane, kes vaatajaid enda poole ei võitnud jne (ei taha detailidesse laskuda)… Tema portreteerimine oli lihtsalt selline. Muidugi oli tol õhtul punasel vaibal promeneerimas veel palju erinevaid itaalia, inglise ja prantsuse näitlejaid – kes kuulsamad, kes vähem –, kuid ühte neist ei saa kindlasti mainimata jätta – Colin Firth. Tema on minu lemmik sellest ajast, kui ta Bridget Jonesis mängis. Kahjuks jõudsin ma veidi hilja kohale ja suur inimrahvamass oli fännitsoonis juba ees ning ma punasest vaibast head ülevaadet esimesel õhtul ei saanud.

Teisel õhtul, 3. septembril, olin ma eelmise õhtu kogemuse võrra rikkam ning teadsin juba strateegilisi kohti ja aegu, millal valvesse minna 😉 Seepärast on minu 3. septembri pildid ka palju paremad! Kõigepealt tuli punasele vaibale oma telefilmi “The Joung Pope” (Paolo Sorrentino) linastusele Jude Law ning ka Paolo Sorrentino. Vaibal tundsin ma veel ära Cécile de France’i (tuntud näiteks filmidest Hereafter ja L’Auberge espagnole), keegi ütles ette itaalia näitleja Silvio Orlando nime ning siis pildistasin kedagi näitlejat, kes tundus lihtsalt sümpaatne ja suhtles fännidega – pean Google’ist otsima, kes ta on. Seejärel tulid oma filmi “Brimstone” (Martin Koolhoven) esitlusõhtu punasele vaibale Dakota Fanning, Emilia Jones ja Martin Koolhoven. “Brimstone” (tõlkes: väävel) filmi ma ka vaatasin. Milline pingeline film! Hoidis tervet saalitäit rahvast kahe tunni vältel hiirvaiksena. Mitte midagi filmist ei tohtinud kaotsi minna, sest film oli lihtsalt nii hea ja sellest ei võinud ühtegi minutit maha magada! Ta ei ole klassikaline western, sest cowboysid selles filmis ei näe ning põhitegelasteks olid preester, talunikud ja tolleaegse ameerika kõrtsi ehk Salooni elanikud ja kliendid. Algus oli niivõrd eksitav, sest tekitas mõtteid, et tegu on mingi religioosse müsteeriumiga, siis aga sai jupihaaval rohkem ja rohkem infot ning asi selgines. Selline vaataja pimedas teadmatuses hoidmine ja aeglane valgustamine on taktikaliselt tugev ja annab filmile sügavust. Režissööri nipiks oli filmi kolmeks osaks jaotamine ning siis nende peatükkide vales järjekorras ümberjaotamine: film algas loo keskelt ning siis läks loo algusesse ja lõpp jäi traditsiooniliselt Grande Finalega lõppu nagu ikka. Minu üllatus oli hiljem suur, kui ma sain teada, et Martin Koolhoven on ise selle loo kirjutanud. Tekst on paigas, samuti ajastu ja miljöö olustik, tume värvigamma stseenides, kaameratöö ja näitlejate mäng. Guy Pearce, kes kehastas saatanlikku reverendi, tegi väga väga tugeva rolliesitluse. Ta oli filmi gravitatsiooniline jõud, mis tõmbas teised filmitegelased (ja ka vaatajad) koos endaga musta auku ehk andis filmile selle spetsiifilise sünguse ja ängi. Kahjuks filmiesitlusel Guy Pearce’it ei olnud. Filmist rohkem ei räägi, jätan ülejäänu teie avastada.

untitled

Veneetsia filmifestivalil käimine oli fantastiline elamus! See on tõesti kõigile filmisõpradele mõeldud üritus – isegi pelgalt tavalistele filmifännidele on seal tõeliselt huvitav ning paljud üritused ligipääsetavad. Isegi fännitsoon punase vaiba juures on fännisõbralik, sest ühte kohta on sinna asetatud laud, mille peal on lihtne ja mugav näitlejatel autogramme kirjutada. Fännitsoonis väikeses pressingus olles sai seal ka nalja, kui mõni suurem (või hullem?) fänn mingeid ekstravagantseid asju tegi, et oma lemmiknäitlejate tähelepanu endale tõmmata. Seal fännide hulgas oli tõsiselt elektrit õhus tunda 🙂 Minge ja te ei kahetse. Ja kui juba, siis juba terveks nädalaks, sest igav ei hakka. Minul on puhkusepäevad otsas ja nädalat ei saanud endale lubada. Näitlejate hulgas on see tõsiselt populaarne festival, sest igal õhtul paradeerib seal suur staaride plejaad. Nii filmidest kuni näitlejateni on seal midagi igale maitsele 🙂

 

Advertisements
This entry was posted in Film Festival, Filmifestival, Uncategorized and tagged , , , , , , , , , , , . Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s