Genius by Michael Grandage

genius-colin-firth-2016

Genius by Michael Grandage

Biograafiline draama, USA 2016, 104 min

Ei teagi kohe, kust otsast alata. Mul on viimased kaks nädalavahetust väga vedanud. Kõik kuus filmi, mis ma kinos otsustasin vaadata, osutusid tugevateks filmideks – igaüks omal määral ja omas vaatevinklis. Nii rahulolupakkuv on see tunne, kui tuled pärast hea filmi vaatamist kinosaalist välja ja ei saa tükil ajal peast erinevaid mõtteid, mis filmi vaadates tekkisid. Ikka ja jälle vaimustun ma sellest seitsmendast kunstiliigist, milleks kino sai täie õigusega juba siis, kui ta vendade Lumière’ide kätetööna alles lapsekingades oli. Kui pikk maa kinokunstil nüüdseks käidud on ning mida kõike ta juba oma teel vallutanud on! Paremgi veel, mida kõike kinokunstil veel vallutada ees seisab! Ja siin ma ei räägi sugugi 3D leiutamisest lähiminevikust või virtuaalsest kinost, mida hiljaaegu hakati arendama… Neist käin ma laias kaares mööda, kui aga valikuvõimalust on.

Hiljuti, kui ma ühe flaami kolleegiga rääkisin ühest teisest tugevast filmist, mis elust inspireerituna ning samuti raamatu järgi paari aasta eest ekraniseeritud sai, ütlesin ma talle, et ma sain enda kätte nüüdseks ka originaalraamatu ning kavatsen selle peatselt läbi lugeda. Sellepeale küsis ta minult, mis pidi see nüüd oligi, kas enne on parem raamatut lugeda või filmi vaadata? Ning me ütlesime mõlemad üheaegselt, et enne on parem filmi vaadata! Siis me naersime selle peale. Ilmselt erinevatel põhjustel. Mulle tuli samal ajal meelde üks neist momentidest minu lapsepõlvest Eestis, kui me, lapsed, omavahel arutasime ühte või teist filmi, kui me eelnevalt enne filmi vaatamist juba raamatut lugenud olime. Meil kõigil oli ühel või teisel põhjusel hale filmi pärast, mis ootustele kuidagi ei vastanud ning raamatule kindlalt alla jäi. Sest kui sa oled juba raamatut lugenud ning kogu loost endale silme ette mananud tegelaskujud ning nende seiklused, siis kujutlustes on nad suuremad kui elu… Nende mõõtmiseks ei ole lihtsalt reaalset mõõdet…

Filmi Geenius aluseks on A.Scott Bergi kirjutatud Max Perkins: Editor of Genius. Kuna ma ei ole seda lugenud, siis mul ei tekkinud ka kurba raamatu-filmi võrdlusmomenti. Vaadake enne ikka filmi ja pärast lugege raamatut. Nii te ei pea ilmselt ei ühes ega teises pettuma, sest nii seisavad mõlemad kindlalt omal jalul kui kaks erinevat kunstilist identiteeti 🙂 Mõelge ise, ilmselt me ei paneks raamatut lugedes mingile tegelasele kehaks ja iseloomuomadusteks inglise näitleja Jude Law’ keha ja isikuomadused. Ja nii ongi parem 🙂

Filmis kehastab Jude Law ameerika kirjanikku Thomas Wolfe, kes on enda geniaalsuses kindel ning kulutab neli aastat oma elust esikromaani kirjutamisele. Pärast kõigi New Yorgi kirjastuste ukselävede kulutamist astub ta sisse Scribner kirjastusse, et isiklikult järjekordne eitav vastus ära kuulda. Tema suurimaks üllatuseks ei olegi vastus negatiivne. Kirjastuse toimetaja Max Perkins, keda mängib Colin Firth (tunneme teda näiteks suurfilmist King’s speech), kinnitab uskumatule Thomasele, et tõepoolest tahab raamatu avaldada ning maksab garantiina isegi ettemakseks 500 dollarit. Jude Law on teadagi suurepärane kergemeelsete elunautijatest egotsentrikute kehastaja. Thomas Wolfe’i rolliski sellepärast usutav. Colin Firthi tugevus omakorda on tema hingelisus, mida ta osavalt oma tegelaskujusse – Max Perkinsi – süstib. Tugeva tööeetikaga toimetaja, kes usub oma protežee kirjandusgeeniusesse sel määral, et ta isegi oma ületunnid pereelu arvelt temasse investeerib ning toimetusprotsessis Thomase energilisesse ja ekstravertsesse persooni kiindub – kes veel, kui Colin Firth seda nii hästi mänginuks poleks? Üks on küll kindel, film ei oleks pooltki nii hea, kui toimetaja Max Perkinsil ei oleks seda sügavalt inimlikku ja hingelist iseloomuomadust, nagu seda talle Colin Firth oma mänguga juurde andis.

Filmis on tõstatatud nii palju erinevaid teemasid, kuid samas on nad kõik edasi arendatud õiges tasakaalus. Wolfe’i-Perkinsi tööalane suhe ning nende sõprus on kindlasti filmis peateemad ning seega on nii Jude kui Colin minu silmis mõlemad peategelaste rollides. Filmipealkiri on sellepärast minu jaoks kaksiti mõistetav: ma näen toimetajageeniust samal määral kui kirjanikugeeniust. Ka mõlema mehe abielu- või kooselusuhteid nende naistega on lahatud täpselt niipalju, et vaatajale aimu anda, mis sorti karakteritega tegu on. Kirjaniku ja toimetaja suhted teiste kirjanikega avavad samuti väga hästi nende karakterid. Põgusalt näeme, kuidas üks või teine kirjanik oma mõtteid väljendavad: kui F.Scott Fitzgerald on näiteks iga sõna puhul kaalutletud ja kaasvestlejaid arvestav, siis Thomas Wolfe seevastu mõtleb ainult enese egole ja pillab sõnu kergekäeliselt.

Filmi lugu kulgeb lineaarselt ja üllatavaid kulminatsioonipunkte ei ole, ent filmi tugevus seisneb hoopiski neis emotsioonides, mida näitlejate mäng meieni toob. Loo lihtsus ja keerulisus samaaegselt peituvad selle elulisuses: inimeste püüdlused oma unistustesaavutusi teoks teha ning jõupingutused, mida nad nendeks tegema peavad, nii kirjanik oma romaane kirjutades, kui toimetaja andekate inimeste ära tundmisel nende andeid avades…

Vaadake kindlasti filmi ning te saate muuhulgas teada, kuidas võibolla Thomas Wolfe’i esimese romaani toimetamine käis ning millised olid need pealkirjad, mis välja praagiti, enne kui romaan lõplikult avaldati pealkirja Look Homeward, Angel all. Head filmielamust!

Advertisements
This entry was posted in draama, Film, filmivaataja muljeid, Hea Film, Uncategorized and tagged , , , , , . Bookmark the permalink.

2 Responses to Genius by Michael Grandage

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s