I, Daniel Blake ja La loi du marché ehk filmid sotsiaalsest ebaõiglusest

Vanemad meist mäletavad aega, kui kõik ootasid pikisilmi valget laeva. Siis tuli Eesti iseseisvus ja –valge laev oligi päral/sadamas. Valge laev ununes kiiresti, hakati õhkama järjest enam seitsme maa ja mere taga kuuldavast imest “American dream”. Mida me nüüdseks teame sellest ameeriklaste levitatud müüdist? Tegelikult ei saa mitte keegi ratsa rikkaks. Sellist asja tegelikult ei eksisteeri. Väga vähesed on üleöö rikkaks saanud ning sedagi peamiselt spekuleerimisega (loe: teiste petmisega), nagu näiteks börsimaaklerid inimestele piltlikult õhulosse ja pilveäride osakuid müües. Sellest räägib väga hästi selline film nagu “The Wolf of Wall street”.

Tavainimesed peavad iga päev tööl käima ning oma higi ja vaevaga endale elatist muretsema. Seejuures orjavad inimesed oma igapäevatööga suurkorporatsioone, kes neile enda dikteeritud hinna eest elektrit ja gaasi müüvad ning eluruume üürivad, lisaks veel suurtööstureid, kes mondialiseerumise tulemina rämpstoitu ja –riideid ülemaailmselt kokku veavad, et tarbija pealt suurkasumit teenida. Kõik poed on täis hiina päritolu kaupa, mis peab väheke aega vastu ning siis ole inimene ja osta aga uuesti ja uuesti. Ilus tarbimise mudel: hiina tehaste orjadel on lõputult tööd ja suurkorporatsioonide omanikud läänes suurendavad oma pangaarvet. Rääkimata farmatseutiliste korporatsioonide üle mõistuse käivatest ravimite hindadest; vahemärkusena: hiljuti tegi grupp õpilasi Austraalias ise laboris 2 dollari eest valmis rohu, mille hind apteekides on juba ammu laes – Martin Shkreli kompanii müüb seda 750 dollari eest.

See 1% inimesi (kes on rikkamad kui ülejäänud 99% kokku) kogu elanikkonnast maailmas, kelle taskutesse jooksevad suurkorporatsioonide tulud, on oma tööstusmudelid hästi välja mõelnud tootmise ja tulukasvatamise küljest vaadatuna, tarbija külje pealt vaadatuna aga haigutab suur auk… Keegi ei ole välja mõelnud, mis nipiga tarbijale piisavalt raha anda, et ta ka jõuaks kogu aeg osta kõiki neid ülikallites hindades kaupu ja teenuseid… Inimarvu plahvatuslik demograafiline kasvamine on endaga kaasa toonud suure tööpuuduse ja sellega koos näljahäda, ent ükski praegu olemasolevatest ja enam levinud sotsiaalsetest ühiskonnakordadest, nagu kapitalistlik demokraatia ja kommunism, ei ole leidnud lahendust, kuidas see rahvamass ennast ka elatada suudaks…

i__daniel_blake_-_still_5

I, Daniel Blake

 

Inglise selle aasta film I, Daniel Blake (režissöör Ken Loach) võtab vaatluse alla ühe puusepameistri (mängib Dave Johns) kadalipu teekonna, kui ta südameinfarktist toibununa endale püüab sotsiaalabi ajada. Väga kiiresti tehakse Danielile selgeks, et invaliidsusgruppi talle ei anta – südamehaigus punktisüsteemis mõõdetuna ei anna vajalikud punktid täis. Siis püüab ta ajada töötuabiraha, kuid selleks peab ta näitama, et ta ka tööd visalt 35 tundi nädalas otsib. Probleem on aga selles, et tegelikult ta tööle ei saa minna, sest süda on liiga haige. Bürokraatia on julm ja järeleandmatu: vana ja haiget Danieli aetakse järjest ringiratast tuult taga ajama, sealhulgas ka CV kirjutamise koolitusele, ent tulemus on üks – sotsiaalabi mitte kuskilt… Väga aktuaalne teema kahjuks ka Eestis, ning ma võin ka ise kaasa rääkida, sest ma tean täpselt, kui kaua minu isa töötu oli ning, kuidas sotsiaalametilt ta mitte sentigi abi ei näinud… Loomulikult sotsiaalsest kontekstist vaadatuna võib ka mõista keskmise tava britlase nägemust Euroopa Liidust ja selle pealesunnitud põgenikekvootidest näiteks. Brexit üllatas, kuid kui mõtlema hakata, siis poleks pidanud üllatama.

laloidumarche

La loi du marché

 

Prantsuse 2015. a film La Loi du marché (režissöör Stéphane Brizé) näitab seda momenti, kuidas lihtne töömees Thierry Taugourdeau (mängib Vincent Lindon) kaotab töö ning kuidas teda nö uuesti tööturule sisestatakse. Pole sugugi lihtne. Ta peab samuti koolitustele minema, kus talle õpetatakse CV kirjutamist ja enesetutvustamist tööandjale jne. Siis pakutakse talle turvamehe koolitust, ning selle eest nõutakse ka suurt raha, mille jaoks ta peab isegi pangalt väikest laenu võtma… Fantastiline lahendus tööbüroolt, mis? Tööta inimene peab oma koolituse eest veel raha ka maksma! Film on nii realistlikus vormis, et tundub lausa nagu keegi oleks päriselust stseenid filminud. Prantsusmaal on küll üks rikkamaid ja paremini toimivaid sotsiaalsüsteeme maailmas, (Vahemärkusena, kui ma seal neliteist aastat tagasi vaene tudeng olin, sain ma kord ka omal nahal prantslaste solidaarsust tunda, mida ma endiselt soojalt meenutan.) kuid isegi seal on viimasel ajal järjest suurenevate abivajajate hordide ees rahakraanid kinni jooksmas… Ei tea, kas ühel “heal päeval” on karta ka Frexit tulekut? Seda näitab aeg ja uued valitsused.

 

Euroopas on rahvamasside meelepaha vihaks üle kasvamas ning inimesed tulevad järjest enam tänavale sotsiaalse ebaõigluse vastu protestima. Ning inimeste hirm töökohad kaotada kasvab iga uue suurkorporatsiooni lepinguga, sest aeg näitab, et uuendused algavad tihti koondamistega. Tekib küsimus: mille poole meie vana ja hea Euroopa teel on?

 

 

Advertisements
This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s