2016. aasta head filmid/Good films from 2016 + Update!

  1. aastal nägin ma rohkem filme kui eelnevatel aastatel 🙂 Sellest tulenevalt võin ma ka öelda, et see kinoaasta oli minu jaoks parem kui kõik eelnevad, mida ma mäletan. Loomulikult nägin ma piisavalt jalavaeva, et jõuda kinodesse õigeaegselt seansside alguseks ning näitasin üles kannatlikku meelt lõputult pikkadena näivate nõrgema tasemega filmide vaatamisel. Kõike seda rõõmsas meeles ja armastusest seitsmenda kunsti vastu, lootuses, et näen jälle taas kord midagi nii vaimustavalt head, et olen filmi lummuses veel kaua peale filmi…

Armsad filmisõbrad, loetlen need paremad filmid (loe: tugevamad filmid), mis mulle sellest aastast meelde jäid. Nagu ikka jätan välja need, mille kohta olen juba aasta jooksul blogi sissekanded teinud. Allpool toodud nimekiri põhineb minu subjektiivsel arvamusel ning ma ei väidagi, et ma kõiki selle aasta filme nägin. Kahjuks võib mõni väga hea film välja jääda ainult sellepärast, et mul seda näha ei õnnestunud. Püüan hinnata igat filmi valmis tervikliku kunstiteosena, eelistamata ühte žanri teisele. Filmid järjestan jällegi suvalises järjestuses. Loodetavasti leiate teiegi siit endale midagi põnevat vaatamiseks. Palju suurepäraste filmide avastusi uuel aastal!!!

Ladies and gentlemen, the best SCI-FI film of the year is … Arrival!

Tõsiselt, Arrival (režii: Denis Villeneuve) on nii tugev film, et ma lihtsalt ei saa mainimata jätta, et ta on selgelt minu jaoks selle aasta üks parimaid filme üldse, kõik žanrid segiläbi. Film räägib sellest, kuidas saabuvad 12 UFO-laevaga tulnukad ning inimesed püüavad nendega kontakti saada. Film inimrassi võimest ja raskustest kommunikeeruda nii rassisiseselt kui veelgi enam inimestest erinevate olenditega. Täis üllatavaid momente vaatajale.

Snowden (režii: Oliver Stone). Kui dokumentaalfilm jäi nägemata, siis selle mängufilmiga on võimalus näha kergemini seeditavat varianti tõsieluloost. NSA ametnik ja IT spetsialist Snowden paljastab USA luuresaladused. Filmis nähtud info paneb mõtlema teemade üle, millega lihtsal kodanikul palju kokkupuudet ei ole.

Hacksaw Ridge (režii: Mel Gibson). II maailmasõja Okinawa lahing USA ja Jaapani poole vahel. Ameerika sõdur ja medvend Desmond T. Doss keeldub püssi kätte võtmast. Vaatamata sellele päästab ta ainuisikuliselt üle 75 haavatud USA sõduri lahinguväljalt, mida jaapanlasid enda käes hoidsid. Tõestisündinud lugu.

Délices de Tokyo (režii: Naomi Kawase). Jaapani film eakast naisest nimega Tokue, kes õpetab ühele dorayakide valmistajale/müüjale, kuidas õigesti “dorayaki”sid (täidisega pirukad/pannkoogid vms) valmistada. Film on eluprobleemidest nagu suhted ülemuste ja töötajate vahel, laenuvõlad, haigused, mahajätmine ja üksindus, inimese sisemine tugevus, eluvalikud jne jne. Sügav ja südamlik film, nagu neid tihti ette ei tule.

Mountains may depart (režii: Zhangke Jia). Hiina film noore naise Tao valikutest, kuidas need tema enda elu mõjutavad ning kuidas need omakorda tema lähedalseisvaid inimesi mõjutavad ning isegi järeltulevat põlve. Kõigel, mis inimene teeb, on tagajärjed. Kurb ja elust enesest võetud film.

Room (režii: Lenny Abrahamson). Kanada/Iiri film. Inimröövi, vägistamise ja sekestreerimise ohvriks saanud noor naine elab koos oma poja Jackiga väikeses maa-aluses punkris. Tema ainuke ühendus välismaailmaga on kõrgel lae all asuv pisike aknaruut. Ängistav ja õõvastav film vägistajast ja tema ohvrist ning väikesest viie-aastasest poisikesest, kelle kogu maailm on seesama punker. Raske teema ja rusuv film.

Race (režii: Stephen Hopkins). Film andekast mustanahalisest USA sprinterist Jesse Owens, kes teeb oma treeneriga võimatu võimalikuks. Ajal, mil USAs oli mustade ja valgete vaheline segregatsioon täies hoos, läks Jesse USA esindajana 1936. aasta Berliini olümpiamängudele maailma spordi ajalugu tegema.

Sully (režii: Clint Eastwood). Kui mõne aja eest (15. jaanuar 2009) kõik ajalehed ja meediakanalid maailmas teatasid õnnelikust õnnetusest Hudsoni lahel New Yorgis, milles jäid kõik lennuki pardal viibinud ellu, ning imeteoga hakkama saanud lennuki kaptenist Chesley Sullenberger’ist sai kangelane, siis film näitab hoopistükkis seda õnnetuse pahupoolt, mida meedias enam ei kajastatud: lennukompanii ja aviatsiooni juurdlust kapteni käitumise üle avarii ja hädaabimaandumise olukorras.

Pazza Gioia (režii: Paolo Virzi). Kahest õnnetust naisterahvast, kes on nende teatud käitumishäirete pärast pandud vaimuhaigete internaati. Vaatamata inimeste traagiliste saatuste lahkamisele on filmi temaatikale lähenetud teatud elurõõmu ja optimismiga, mis on filmi kompositsiooni integraalne osa. Filmis mängib muideks Valeria Bruni Tedeschi, ja vägagi hästi.

Nerve (režii: Ariel Schulman ja Henry Joost). Teismelistele suunatud film interneti sotsiaalvõrgustikus reaalajas ja live’is mängitavast noorte mängust, millest osavõtjad on kas passiivsed mängijad, kes pealt vaatavad ja kaasa elavad, või aktiivsed mängijad, kes teatud väljakutseid peavad vastu võtma ning ülesandeid täide viima oma personaalseid hirme ja sotsiaalseid keelde ületades. Kas selline mäng võib ka käest minna?…

The Shallows (režii: Jaume Collet-Serra). Õudne lugu sellest, kuidas noor naine surfama läheb ja satub silmitsi suure haikalaga. Millised on inimese šansid paljakäsi vastu seista suurele ja tugevale monstrumile nagu seda on hai? Pinge üleskruvimine ja selle pidev hoidmine kuni lõpuni on filmis maksimaalne. Palju suurepäraseid võtteid merest, veest ja lainetest. Kinoekraanil oli nauditav vaadata. Bravo!

The man who knew infinity (režii: Matt Brown). Indiast pärit geniaalsest matemaatikust Srinivasa Ramanujan, kes vaatamata oma vaesusele saab Cambridge’i ülikooli õppima, sest tänu õnnelikule juhusele saab ta kontakti intelligentsete inimestega, kes aitavad teda teaduslike saavutuste avastamise teekonnal. Väga, väga hea film. Soovitan soojalt.

Parched (režii: Leena Yadav). Film India naiste elust ja nende kannatustest. Kolm sõbrannat, kelle elu on tõesti raske ja/või ilma igasuguse inimväärikuseta. Üks on lesestunud ja kasvatab üksi oma hukkaläinud poega, teine kannatab vägivaldse abikaasa käes, kolmas on eksootiline tantsija ning prostituut. Tõsine film naiste seisukorrast. Tehnilise ja kunstilise poole pealt suurepärane teostus.

Dr Strange (režii: Scott Derrickson). Kerge pilaga meelelahutuslik fantasy film. Talendikas kirurg satub autoõnnetusse ja kaotab selle tagajärjel oma käte üle kontrolli. Ta püüab leida spetsialisti, kes taastaks tema käte tervet seisundit. Sellise spetsialisti otsingutes jõuab ta Nepaali, kus tutvub üleloomulike võimetega naisterahvaga, kes avab talle hoopistükkis uued maailma dimensioonid selles toimuvate võitluste ja kohustustega.

Florence Foster Jenkins (režii: Stephen Frears). Film rikkast muusikakunsti armastajast ja metseenist, kes toetab rahaga palju kunstilisi projekte. Ühel hetkel võtab ta endale pähe, et ta tahab laulmisega tegeleda. Tema kapriis rahuldatakse ning see läheb üle igasuguste piiride – ta hakkab tegema plaane Carnegie Hall’is esinemisest… Koomiliselt algav film läheb üle traagiliste nootide peale. Väga tugev film tervikuna.

Collateral beauty (režii: David Frankel). Algab visuaalselt efektsete alguskaadritega – doominoefekti demonstratsiooniga. Film reklaamifirma ühe osaniku kaotusvalust ja sellega elamise õppimisest. Ta saab võimaluse rääkida silmast silma Armastuse, Aja ja Surmaga, kellele ta oma suurt pettumust kirjades avaldas. Palju sügavaid mõtteid, kuid teksti filosoofiline pool pole lõpuni lihvitud ning näitlejate casting veidi mööda. Nii vähe jäi puudu perfektsest filmist! Aaah.

Free State of Jones (režii: Gary Ross). Matthew McConaughey leidis taas kord ühe väärtfilmi, milles osaleda ning ta tegi sellele au oma suurepärase esitlusega. Ameerika kodusõda (1862) põhja ja lõuna osariikide vahel ehk omad tapavad omasid… Kui sõdur Newt Knight’i silme all tapetakse lapseohtu nooruk, ta oma õepoeg, saab mehe mõõt täis ning ta otsustab ise surnu koju toimetada. Seda tehes saab temast desertöör ning ta läheb rabamülkasse pakku. Tema võitlused valitsuseesindajate ja rassismi vastu aga alles algavad.

Captain Fantastic (režii: Matt Ross). Selle filmiaasta üks ilusamaid saavutusi. Film räägib isast ja tema kuuest lapsest, kuidas nad metsas ellujäämist õpivad ning kuidas koduõpet teevad. Alternatiivset eluviisi ja elufilosoofiat käsitlev siiras ja südamlik film, mis on mõeldud koguperefilmina kõigile vaatamiseks. Nii tugev teostus igas plaanis, et pole kuskilt kinni hakata 🙂 Bravo!

La danseuse (režii: Stéphanie di Giusto). Selle aasta suur üllataja. Prantsuse näitleja Soko kehastab 20. sajandi alguse tantsijannat Loïe Fuller, kes leiutab väga originaalse tantsu, mis on kaugelt omast ajast ees. Johnny Deppi tütar Lyly Depp kehastab muideks Ameerika tantsijat Isadora Duncan’it. Tehniliselt ja kunstiliselt korrektse teostusega film.

Deepwater Horizon (režii: Peter Berg). Aasta tugevaim katastroofi-film! Tõestisündinud lool põhinev film. Mehhiko lahes asuval naftapuurimisplatvormil tekib selle kontrolltestimise käigus avarii, mis väljub kontrolli alt ning hävitab plahvatusliku tulekahjuga puurimistorni ning saab saatuslikuks paljudele inimeludele. Filmis mängib teiste hulgas näiteks selline staažikas näitleja nagu Kurt Russell.

Pete’s Dragon (režii: David Lowery). Üks parimaid lastefilme sellest aastast. Väike poisike satub vanematega autoavariisse ning pärast seda kaob metsa. Aastaid hiljem leitakse ta üles ning tema kaaslaseks metsas ei ole keegi muu, kui päris tõeline draakon. Südamliku alatooniga fantaasiafilm sellest, et sõprus võib kujuneda väga erinevate loomariigi liikide isendite vahel ning imepäraseid olendeid tuleb kaitsta.

Money Monster (režii: Jodie Foster). Thriller, mis jääb meelde eelkõige tugeva esitlusega Jack O’Connell’i poolt, kes mängib õnnetut meest, kes kaotab kogu oma vara sellepärast, et võttis kuulda telekas antud nõu investeerimise küsimuses. Film tavainimeste lollitamisest investeerimismagnaatide ja nende sponsoreeritud meediakanalite poolt.

Kõige lõpetuseks ei saa mainimata jätta ka järgmisi filme: The Beatles: Eight Days a Week (pikk dokumentaalfilm), Frantz, Miss Peregrine’s home for peculiar children (lastefilm), The Jungle Book (lastefilm), Angry Indian Goddesses, Steve Jobs, Elle, Joy… Nagu ikka, maitse üle ei vaielda 🙂

Update on 09/01/2017 🙂 Oleksin äärepealt  unustanud. Hell or High Water on väga hea pangaröövi movie, ja mitte ainult seda.

Advertisements
This entry was posted in Film, filmivaataja muljeid, Hea Film, Uncategorized and tagged , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , . Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s