Dalida – film de Lisa Azuelos

dalida

Biograafiline draama, Prantsusmaa 2016, 124 min

Läheneb Oscarite jagamise gaala – üks tähtsamaid iga-aastasi filmiüritusi. Suurema osa inimeste tähelepanu koondub sellele üritusele kas professionaalsest filmihuvist, seltskonnakroonikate täiendamise eesmärgiga või näiteks tavalise filmifännina elan ma kaasa oma lemmikfilmidele/näitlejatele või hindan erinevate moeloojate loomingut, kui neid erinevad näitlejatarid kannavad…

Eelmise aasta Oscareid saatis poleemika värviliste rasside vähesest esindatusest filmiauhindade rallil. Selle aasta nominente vaadates tundub, et sinna on pikitud ka afro-ameeriklaste osatäitjatega filme, milles neil on kesksed osad: Fences, Moonlight, Hidden Figures, Loving. Pean nentima, et sellised filmid jõuavad kinodesse tihtilugu palju hiljem ja nende kinodes näitamisele kulutatud nädalaid on vähem kui teistel filmidel. Praeguseks ei ole ma neist ühtegi veel näinud. Loodetavasti jõuavad nad ikka varsti ka minu kinodesse. Samuti loodan ma veel sel nädalal näha üht suurt Oscarite favoriiti: La La Land. Sellest muusikalist on nii palju head pasundatud, et lootused on ausalt öeldes laes.

Vahepeal olen ma aga näinud filmi Dalida ja ma tahaksin ka teile sellest rääkida. Nagu ikka on tugevate filmide üheks kriteeriumiks see, et nende stsenaariumid on kirjutatud silmapaistvate isiksuste elulugude põhjal. Lisaks on selle stsenaariumi kirjutamisele käe külge pannud ei keegi muu kui Dalida noorem vend Bruno, kes on tuntud oma produtsendinime Orlando järgi – ma kujutan ette, et filmi õnnestumises oli ka tema omajagu “süüdi” :). Dalida jutustab meile loo Egiptusest pärit itaalia soost lauljannast Iolanda Cristina Gigliotti (lauljanimega Dalida), kes alustab oma lauljakarjääri Prantsusmaal ning kuidas tema kuulsus kasvab ning levib kuni naaberriikideni ja ka edasi Ameerikani. Tema lapsepõlvest Cairos hüppab film kiiresti üle ning siis järgneb filmi põhiosa sellest, kuidas teda Pariisis avastatakse 1956. aastal ja kuidas tema karjäär edeneb kuni tema surmani aastal 1987. Tulevad tuntud hitid, sealhulgas Bambino, Paroles…Paroles, Il venait d’avoir 18 ans ning kontserdid Olympia laval, mis vähemalt tol ajal (60-70ndatel) tähistasid Prantsusmaal laulja tõusmist teatavasse staari staatusesse.

Sveva Alviti, kes mängib Dalidat, oli väga hästi rolli sisse elanud ning tema mäng mõjus väga emotsionaalselt. Kõigi kõrvalosade kohta võib ka ainult kiitvaid sõnu öelda.

Filmist saame teada, et Dalida oli väga karismaatiline isiksus ja väga tundeline laulude interpreet. Mul oli tohutult hea meel näha ja kuulda nii palju tema esitatud lugusid kogu filmi vältel. Minu meelest oli see laulude kogus väga hästi planeeritud – neid oli täpselt nii palju, et ma nende järgi puudust ei tundnud. Lugusid valiti vastavalt filmi arengule tema erinevatest lauljakarjääri perioodidest ja need andsid ka ülevaadet tema arengust lauljana, kuidas ta erinevates keeltes laulis ning kuidas ta läks üle disco laulmisele jne. Ja isikliku elu plaanis oli tal vähemalt filmi järgi otsustades palju armuafääre ning ta tundus kergesti armuvat, kuid vaatamata sellele tundus, et ta ei leidnud seda tema jaoks õiget armastust, mida ta vajas. Tema elu lõppes enneaegselt ja traagiliselt.

Aplaus kõigile, kes filmi tegemisega seotud olid! Suurepärane filmiteos!

Advertisements
This entry was posted in draama, Film, filmivaataja muljeid, Hea Film, Uncategorized and tagged , , , . Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s