II Festival International du Film de Bruxelles/II Brüsseli rahvusvaheline filmi festival ehk Mr Big is in town!!!

fifb

Esimene Brüsseli rahvusvaheline filmi festival toimus eelmisel aastal. Õnnetuseks toimusid Pariisis hirmsad atentaadid ning selle otsene tulemus Belgiale oli, et kõik samal nädalal planeeritud suurüritused jäid turvalisuse kaalutlusel ära ka Brüsselis. Mäletan selgelt, kuidas mul oli valmis ostetud pilet festivali lõputseremooniale, milles pidid osalema ka Jean Dujardin ja Claude Lelouch, et esitleda oma filmi “Un + une”. Siis aga jäi see üritus ära ning ma olin üsna löödud. Juhuslikult pole ma filmi “Un + une” siiani näinud. Möödunud aasta jooksul sain ma küll teada, et Jean Dujardin käib Brüsselis päris tihti – Prantusmaalt Belgiasse oma filme promoma tulla ei ole just kauge maa :) Nii õnnestus mul Jean Dujardini koos Virginie Efira’ga näha sel kevadel, kui nad esitlesid oma filmi “Un Homme à la hauteur”. Ja üllatus, üllatus, Claude Lelouch tuleb festivali raames juba sel reedel Brüsselisse. Belglased ei jäta vist kunagi järele – kui nad midagi tahavad, siis nad jäävad endale kindlaks, kuni nad selle ka saavutavad :) Claude Lelouchi elutööd tähistatakse tseremooniaga ning tema auks näidatakse dokumentaalfilmi “Tourner pour vivre”(2016), mis on vändatud prantsuse kineasti igapäevaelust ja -tööst viimase kolme aasta vältel.

Selle aasta üritus ehk teine Brüsseli rahvusvahelise filmi festival on selle poolest juba erinev esimesest, et erinevalt eelmisest aastast, kui aukohal oli Prantsusmaa, on sel aastal filmid Jaapani temaatikaga. Avamistseremoonia järel näidati kohe avafilmina “Le secret de la chambre noire”, mille režissöör on Kiyoshi Kurosawa. Huvitaval kombel ei ole filmis peale režissööri nime Jaapaniga mingit tegemist. Vaatasin kohe ka programmi ning sellest sain teada, et 13 rahvusvahelisest täispikast võistlusfilmist ainult 1 film oli jaapani film (jaapani näitlejatega) ning 8 rahvusvahelisest lühimetraažiga võistlusfilmist jällegi ainult 1 jaapani päritolu… Olgu, olgu, festival on alles veel nii uus – küllap korraldajad koguvad kogemusi ning festival läheb järjest paremaks.

Christia Visser

Christia Visser

Eile käisin ma filmifestivali raames eelkõige suurest uudishimust ajendatuna vaatamas Lõuna-Aafrika Vabariigi päritolu filmi “Tess”, mida käisid LAVist esitlemas filmirežissöör Meg Rickards ja peategelast mänginud nooruke Christia Visser. (Muuhulgas Christia ütles, et ta on esimest korda Euroopas.) Film oli peaasjalikult afrikaani keeles (kunagise koloniaalse Hollandi pärand) ning kui oleks juhust olnud, oleks ma mõnelt flaamlaselt küsinud, kas nad ka palju sellest aru said. Aga mida ma tegelikult eilsest kinoskäigust teatada tahtsin, on see, et ma nägin enne filmi “Tess” algust lihast ja luust ameerika näitlejat Chris Noth! Ning mul vedas ka nii palju, et ma sain temaga pilti teha! See ei olnud mingi juhus, et ta Brüsseli kinosse sattus. Loomulikult mitte. Ta on siin ikka sellepärast, et ta on selle aasta filmifestivali žürii liige. Ma nägin teda juba ka avamistseremoonial, kui teda koos teiste žürii liikmetega esitleti, kuid siis ma temast nii head pilti ei saanud – ta oli liiga kaugel ja saalis minu kaamera jaoks liiga pime… Eilne pilt on aga selgemast selgem ning Chris Noth on väga kergelt äratuntav. Kui te olete näinud ka ainult ühte Sex and the city filmi, siis te teate kindlasti, kes Mr Big on :) Chris Noth ikka :) Ta on mänginud ka seriaalides nagu The Good Wife ja Law and Order. Homme esitleb ta festivali raames ent väljaspool võistlust filmi White Girl, milles ta ka mängib.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Chris Noth and me in Cinéma Galeries in Brussels on 22 November 2016

 

Ja pilt Chris Nothiga on täpselt nii hea, nagu ühe klõpsatusega välja tuleb. Rohkem proovivõtteid ei antud. Ja kuna ma ette ei näinud, et ta seal kandis liikvel oli, siis ei ole mul ka make-upi, ühesõnaga üllatus oli täielik 🙂

Tegelikult ja ausalt öeldes ükski neist eelnevalt mainitud filmidest nii hea ei olnud (vähemalt need, mida ma näinud olen), et neist detailselt rääkida. Aga on nagu on, ega neid häid filme alati nii lihtsalt ei satu nägema…

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Juhtusin mõned päevad Los Angeleses käima

Mul oli hiljuti väike kõrvalepõige Los Angelesse. Ma olen LA-is (loe: eleis) juba ka varem käinud (nimelt aasta 2002 augustis), aga siis nägin ma vähem linna, sest toonane reis oli mõeldud rohkem Disneylandi väisamiseks 🙂 Jah, parem hilja kui mitte kunagi: olen minagi seal mängudemaal ära käinud, kuigi mitte päris esimeses nooruses. Lapseeas peaksid aga sellised ajaveetmised kindlasti mitu korda põnevamad olema, seda ei saa salata…

Suurlinnad köidavad mind iseenesest järjest vähem. Ja selliste miljonilinnade külastamine nagu LA, kus on ka üle kolme miljoni elaniku, tekitab minus järjest kindlamat veendumust selles, et suurlinnad on meile kõigile õnnetuseks… Elamine on seal kallis ja sellest tulenevalt elukvaliteet nigel, rääkimata õhusaastusest ning kõrgest kriminaalsusest. Pealegi torkas silma, et seal oli erilisel kombel palju kodutuid inimesi tänavatel… Nii rikkas riigis nagu seda on Ameerika Ühendriigid!

Suure filmifännina käisin ma loomulikult jälle kord Walk of Fame (vabatõlkes: kuulsuste allee) nimelisel kõnniteel Ameerika filmitähtede nimedega graveeritud tähekujulisi plaate uudistamas. Tegin traditsiooni mõttes ka Marilyn Monroe’ tähe juures pilti, kus ma 14 aastat tagasi ka juba pilti tegin. Kui mitte muul otstarbel, siis vähemalt näen, kui palju ma nende aastate vältel, noh, kasvanud olen 🙂

LA linnas turistina ringi jooksmine väsitas mind kiiresti. Kindlasti juba sellepärast, et linn mulle tegelikult ei meeldinud. Varsti ei tahtnud ma enam midagi teha, isegi mitte ühtegi maailmakuulsat filmistuudiot külastada! Ja seal pakkusid turistidele külastustuure nii Universal Studios, Warner Brothers kui ka Paramount Pictures. Loomulikult suure raha eest… Halloweeni ööl käisin ma aga küll LA suurt ja ülimenukat linnapidu vaatamas. USAs on Halloween täiskasvanute hulgas nii populaarne, et kes vähegi tahab, hangib endale kostüümi ja maski ning võib siis ennast kujutleda näiteks mingiks filmitegelaseks. Ole sa päriselt kes tahes, aga Halloweeni ööl võid saada õhtu naelaks ning turistide ja linnaelanike tähelepanuobjektiks, kui sinu fantaasiategelaskuju endale tähelepanu tõmbab. Kuuldavasti valmistavad suuremad Halloweeni fännid oma kostüümi terve aasta vältel, et aga sel ühel õhtul parima kostüümi auhinna võita.

Parim osa LA linnast oli aga kindlasti Vaikne ookean ja liivarand! Santa Monica linnajaos on seal näiteks Venice beach. Aga kui on aega LA-st veidike põhja poole sõita, siis seal on Malibu rannad, mis pakuvad kena vaheldust juba sellega, et seal on vähem rahvast ning rannik metsikum.

Lõpetuseks veel nii palju, et ühtegi lihast ja verest Hollywoodi filmikuulsust ma ei näinud, ühtegi filmi esmalinastust ka mitte ning uuesti ma sinna niipea ei kavatse minna. Bye bye LA!

Kui midagi veel meelde tuleb, täiendan kindlasti.

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Genius by Michael Grandage

genius-colin-firth-2016

Genius by Michael Grandage

Biograafiline draama, USA 2016, 104 min

Ei teagi kohe, kust otsast alata. Mul on viimased kaks nädalavahetust väga vedanud. Kõik kuus filmi, mis ma kinos otsustasin vaadata, osutusid tugevateks filmideks – igaüks omal määral ja omas vaatevinklis. Nii rahulolupakkuv on see tunne, kui tuled pärast hea filmi vaatamist kinosaalist välja ja ei saa tükil ajal peast erinevaid mõtteid, mis filmi vaadates tekkisid. Ikka ja jälle vaimustun ma sellest seitsmendast kunstiliigist, milleks kino sai täie õigusega juba siis, kui ta vendade Lumière’ide kätetööna alles lapsekingades oli. Kui pikk maa kinokunstil nüüdseks käidud on ning mida kõike ta juba oma teel vallutanud on! Paremgi veel, mida kõike kinokunstil veel vallutada ees seisab! Ja siin ma ei räägi sugugi 3D leiutamisest lähiminevikust või virtuaalsest kinost, mida hiljaaegu hakati arendama… Neist käin ma laias kaares mööda, kui aga valikuvõimalust on.

Hiljuti, kui ma ühe flaami kolleegiga rääkisin ühest teisest tugevast filmist, mis elust inspireerituna ning samuti raamatu järgi paari aasta eest ekraniseeritud sai, ütlesin ma talle, et ma sain enda kätte nüüdseks ka originaalraamatu ning kavatsen selle peatselt läbi lugeda. Sellepeale küsis ta minult, mis pidi see nüüd oligi, kas enne on parem raamatut lugeda või filmi vaadata? Ning me ütlesime mõlemad üheaegselt, et enne on parem filmi vaadata! Siis me naersime selle peale. Ilmselt erinevatel põhjustel. Mulle tuli samal ajal meelde üks neist momentidest minu lapsepõlvest Eestis, kui me, lapsed, omavahel arutasime ühte või teist filmi, kui me eelnevalt enne filmi vaatamist juba raamatut lugenud olime. Meil kõigil oli ühel või teisel põhjusel hale filmi pärast, mis ootustele kuidagi ei vastanud ning raamatule kindlalt alla jäi. Sest kui sa oled juba raamatut lugenud ning kogu loost endale silme ette mananud tegelaskujud ning nende seiklused, siis kujutlustes on nad suuremad kui elu… Nende mõõtmiseks ei ole lihtsalt reaalset mõõdet…

Filmi Geenius aluseks on A.Scott Bergi kirjutatud Max Perkins: Editor of Genius. Kuna ma ei ole seda lugenud, siis mul ei tekkinud ka kurba raamatu-filmi võrdlusmomenti. Vaadake enne ikka filmi ja pärast lugege raamatut. Nii te ei pea ilmselt ei ühes ega teises pettuma, sest nii seisavad mõlemad kindlalt omal jalul kui kaks erinevat kunstilist identiteeti 🙂 Mõelge ise, ilmselt me ei paneks raamatut lugedes mingile tegelasele kehaks ja iseloomuomadusteks inglise näitleja Jude Law’ keha ja isikuomadused. Ja nii ongi parem 🙂

Filmis kehastab Jude Law ameerika kirjanikku Thomas Wolfe, kes on enda geniaalsuses kindel ning kulutab neli aastat oma elust esikromaani kirjutamisele. Pärast kõigi New Yorgi kirjastuste ukselävede kulutamist astub ta sisse Scribner kirjastusse, et isiklikult järjekordne eitav vastus ära kuulda. Tema suurimaks üllatuseks ei olegi vastus negatiivne. Kirjastuse toimetaja Max Perkins, keda mängib Colin Firth (tunneme teda näiteks suurfilmist King’s speech), kinnitab uskumatule Thomasele, et tõepoolest tahab raamatu avaldada ning maksab garantiina isegi ettemakseks 500 dollarit. Jude Law on teadagi suurepärane kergemeelsete elunautijatest egotsentrikute kehastaja. Thomas Wolfe’i rolliski sellepärast usutav. Colin Firthi tugevus omakorda on tema hingelisus, mida ta osavalt oma tegelaskujusse – Max Perkinsi – süstib. Tugeva tööeetikaga toimetaja, kes usub oma protežee kirjandusgeeniusesse sel määral, et ta isegi oma ületunnid pereelu arvelt temasse investeerib ning toimetusprotsessis Thomase energilisesse ja ekstravertsesse persooni kiindub – kes veel, kui Colin Firth seda nii hästi mänginuks poleks? Üks on küll kindel, film ei oleks pooltki nii hea, kui toimetaja Max Perkinsil ei oleks seda sügavalt inimlikku ja hingelist iseloomuomadust, nagu seda talle Colin Firth oma mänguga juurde andis.

Filmis on tõstatatud nii palju erinevaid teemasid, kuid samas on nad kõik edasi arendatud õiges tasakaalus. Wolfe’i-Perkinsi tööalane suhe ning nende sõprus on kindlasti filmis peateemad ning seega on nii Jude kui Colin minu silmis mõlemad peategelaste rollides. Filmipealkiri on sellepärast minu jaoks kaksiti mõistetav: ma näen toimetajageeniust samal määral kui kirjanikugeeniust. Ka mõlema mehe abielu- või kooselusuhteid nende naistega on lahatud täpselt niipalju, et vaatajale aimu anda, mis sorti karakteritega tegu on. Kirjaniku ja toimetaja suhted teiste kirjanikega avavad samuti väga hästi nende karakterid. Põgusalt näeme, kuidas üks või teine kirjanik oma mõtteid väljendavad: kui F.Scott Fitzgerald on näiteks iga sõna puhul kaalutletud ja kaasvestlejaid arvestav, siis Thomas Wolfe seevastu mõtleb ainult enese egole ja pillab sõnu kergekäeliselt.

Filmi lugu kulgeb lineaarselt ja üllatavaid kulminatsioonipunkte ei ole, ent filmi tugevus seisneb hoopiski neis emotsioonides, mida näitlejate mäng meieni toob. Loo lihtsus ja keerulisus samaaegselt peituvad selle elulisuses: inimeste püüdlused oma unistustesaavutusi teoks teha ning jõupingutused, mida nad nendeks tegema peavad, nii kirjanik oma romaane kirjutades, kui toimetaja andekate inimeste ära tundmisel nende andeid avades…

Vaadake kindlasti filmi ning te saate muuhulgas teada, kuidas võibolla Thomas Wolfe’i esimese romaani toimetamine käis ning millised olid need pealkirjad, mis välja praagiti, enne kui romaan lõplikult avaldati pealkirja Look Homeward, Angel all. Head filmielamust!

Posted in draama, Film, filmivaataja muljeid, Hea Film, Uncategorized | Tagged , , , , , | 2 Comments

73. Veneetsia rahvusvaheline filmifestival – paari õhtu jagu muljeid

73.Veneetsia rahvusvaheline filmifestival – paari õhtu jagu muljeid

Veneetsia – teadupärast “armunute linn”. Minu jaoks on aga Veneetsia eelkõige “filmi pealinn”! Just nimelt. Veneetsia rahvusvahelist filmifestivali (Mostra) peetakse juba alates 1932. aastast. Seda nüüd küll mitte Itaalia ilusas kanalite ja gondlite linnakeses Veneetsias, vaid hoopis kõrvalasuval saarel Lido. Saartevahelist transpordiühendust kindlustavad väikesed kiirlaevad (“vaporetto”), mis viivad näiteks kõige šikimast Veneetsia linnaosast nimega San Marco reisijad kohale Lidosse juba kõigest 20 minutiga. Festivali ajaks on seal spetsiaalsed kiirliinid (näiteks liin nr 20), mis filmihuvilised otse Lido kasino juurde viivad, ning selles hoones on ka Sala Grande, mille ees toimuvad põhilised punase vaiba üritused.

Kui ei ole varem Veneetsias käinud (või kui ka oled käinud) ning kui oled suur filmisõber, siis soovitan soojalt võtta ette reis Veneetsiasse just filmifestivali ajal. Veneetsia ise on ju väga kena ja puhas linn (autodest puutumata puhas mereõhk jne), mis on par excellence jalutuskäikude ja paadisõitude linn ;), aga ta on väike ja selle külastamine käib kähku (kõiki kirikuid ja muuseume ju ei taha ega jõuagi ju näha nagunii 🙂 ). Siis ongi just aega käia festivalil filme vaatamas. Muuseas olgu siinkohal öeldud, et Veneetsias ei ole kõik restoranid söömiseks ohutud… Isegi Padovast pärit itaallanna, kellega ma Lidos rääkisin, möönis seda, et vähem korralikes restoranides ei ole kalaroad näiteks värsked – ja see on suur probleem ka vähem kuuma ilmaga – ning süüa tuleks eelkõige kohtades, mis on tuntud hea reputatsiooniga. Kuna olime Veneetsias ainult kolm päeva ja sellise kuuma ilmaga nagu 29ºC, siis me üle korra päevas restoranis ei käinudki (hommikusöök hotellis jne). Restoran, mida aga ma võin soovitada, mida restoranipidajad mul ka teha palusid, on Osteria Vivaldi, aadressil San Paolo 1457, 30123 Venezia (ta on ka Tripadviseris ära märgitud). Vähemalt hea hinna ja kvaliteediga pizzad (õhukese taignaosaga ja krõbedad, nagu mulle maitseb) on seal küll. Muude roogade osas ei oska öelda. Tookord lasti parasjagu taustamuusikana veel neid vanu itaalia laule (Umberto Tozzi “Ti amo” jne), mida veel vanast ajast raadios kuulda sai, ning restorani interjöör väikeste lauakestega oli ka kena.

lievschreiber

Liev Schreiber

 

Mina olin sedapuhku Lidol kahel järjestikusel õhtul – teisest kuni kolmanda septembrini. Reedel, 2. septembril, oli festivali punasel vaibal kõigepealt Jake Gyllenhaal koos Amy Adamsiga oma filmi “Nocturnal animal” (režissöör Tom Ford) linastusõhtul. Seejärel kolm tundi hiljem Liev Schreiber koos oma teise poole Naomi Watts’iga, et sisse juhatada oma film “The Bleeder”. Enne filmi anti Liev Schreiberile auhind Visionary Talent Award põhiliselt tema senise töö eest filmitööstuses. Peale tema autasustamist nägin ma ka filmi “The Bleeder” (režissöör Philippe Falardeau), ent minule see eriti sügavat muljet ei jätnud. Minu jaoks oli põhiprobleem filmis see, et peategelane (boksija Chuck Wepner) oli antikangelane, kes vaatajaid enda poole ei võitnud jne (ei taha detailidesse laskuda)… Tema portreteerimine oli lihtsalt selline. Muidugi oli tol õhtul punasel vaibal promeneerimas veel palju erinevaid itaalia, inglise ja prantsuse näitlejaid – kes kuulsamad, kes vähem –, kuid ühte neist ei saa kindlasti mainimata jätta – Colin Firth. Tema on minu lemmik sellest ajast, kui ta Bridget Jonesis mängis. Kahjuks jõudsin ma veidi hilja kohale ja suur inimrahvamass oli fännitsoonis juba ees ning ma punasest vaibast head ülevaadet esimesel õhtul ei saanud.

Teisel õhtul, 3. septembril, olin ma eelmise õhtu kogemuse võrra rikkam ning teadsin juba strateegilisi kohti ja aegu, millal valvesse minna 😉 Seepärast on minu 3. septembri pildid ka palju paremad! Kõigepealt tuli punasele vaibale oma telefilmi “The Joung Pope” (Paolo Sorrentino) linastusele Jude Law ning ka Paolo Sorrentino. Vaibal tundsin ma veel ära Cécile de France’i (tuntud näiteks filmidest Hereafter ja L’Auberge espagnole), keegi ütles ette itaalia näitleja Silvio Orlando nime ning siis pildistasin kedagi näitlejat, kes tundus lihtsalt sümpaatne ja suhtles fännidega – pean Google’ist otsima, kes ta on. Seejärel tulid oma filmi “Brimstone” (Martin Koolhoven) esitlusõhtu punasele vaibale Dakota Fanning, Emilia Jones ja Martin Koolhoven. “Brimstone” (tõlkes: väävel) filmi ma ka vaatasin. Milline pingeline film! Hoidis tervet saalitäit rahvast kahe tunni vältel hiirvaiksena. Mitte midagi filmist ei tohtinud kaotsi minna, sest film oli lihtsalt nii hea ja sellest ei võinud ühtegi minutit maha magada! Ta ei ole klassikaline western, sest cowboysid selles filmis ei näe ning põhitegelasteks olid preester, talunikud ja tolleaegse ameerika kõrtsi ehk Salooni elanikud ja kliendid. Algus oli niivõrd eksitav, sest tekitas mõtteid, et tegu on mingi religioosse müsteeriumiga, siis aga sai jupihaaval rohkem ja rohkem infot ning asi selgines. Selline vaataja pimedas teadmatuses hoidmine ja aeglane valgustamine on taktikaliselt tugev ja annab filmile sügavust. Režissööri nipiks oli filmi kolmeks osaks jaotamine ning siis nende peatükkide vales järjekorras ümberjaotamine: film algas loo keskelt ning siis läks loo algusesse ja lõpp jäi traditsiooniliselt Grande Finalega lõppu nagu ikka. Minu üllatus oli hiljem suur, kui ma sain teada, et Martin Koolhoven on ise selle loo kirjutanud. Tekst on paigas, samuti ajastu ja miljöö olustik, tume värvigamma stseenides, kaameratöö ja näitlejate mäng. Guy Pearce, kes kehastas saatanlikku reverendi, tegi väga väga tugeva rolliesitluse. Ta oli filmi gravitatsiooniline jõud, mis tõmbas teised filmitegelased (ja ka vaatajad) koos endaga musta auku ehk andis filmile selle spetsiifilise sünguse ja ängi. Kahjuks filmiesitlusel Guy Pearce’it ei olnud. Filmist rohkem ei räägi, jätan ülejäänu teie avastada.

untitled

Veneetsia filmifestivalil käimine oli fantastiline elamus! See on tõesti kõigile filmisõpradele mõeldud üritus – isegi pelgalt tavalistele filmifännidele on seal tõeliselt huvitav ning paljud üritused ligipääsetavad. Isegi fännitsoon punase vaiba juures on fännisõbralik, sest ühte kohta on sinna asetatud laud, mille peal on lihtne ja mugav näitlejatel autogramme kirjutada. Fännitsoonis väikeses pressingus olles sai seal ka nalja, kui mõni suurem (või hullem?) fänn mingeid ekstravagantseid asju tegi, et oma lemmiknäitlejate tähelepanu endale tõmmata. Seal fännide hulgas oli tõsiselt elektrit õhus tunda 🙂 Minge ja te ei kahetse. Ja kui juba, siis juba terveks nädalaks, sest igav ei hakka. Minul on puhkusepäevad otsas ja nädalat ei saanud endale lubada. Näitlejate hulgas on see tõsiselt populaarne festival, sest igal õhtul paradeerib seal suur staaride plejaad. Nii filmidest kuni näitlejateni on seal midagi igale maitsele 🙂

 

Posted in Film Festival, Filmifestival, Uncategorized | Tagged , , , , , , , , , , , | Leave a comment

Miss Potter by Chris Noonan

MissPotter

Miss Potter

režissöör : Chris Noonan

DVD, draama, USA/UK 2006, 92 min

Beatrix Potter – kas teile ei tule see nimi tuttav? Ei ole Harry Potteri sugulane! 😉 Ei, üldse mitte! Beatrix Potter pole raamatutegelane, vaid oli päriselt elanud inglise lasteraamatute autor ja illustraator. Beatrixi sünnist möödus tänavu 150 aastat – ta oli sündinud 28. juulil 1866. a Kensingtonis. Ehk siis jällegi hea põhjus temast kirjutamiseks. Ma oleksin ju võinud temast oma raamatublogis kirjutada, aga seda ma siiski ei teinud, sest tegelikult juhuse tahtel on Beatrix Potteri elu põhjal vändatud film üks minu lemmikutest ning seepärast ma tahangi teile tutvustada hoopistükkis filmi “Miss Potter”. Juba palju varem, kui ma filmi peale sattusin, juhtusin ma ka sirvima Beatrix Potteri lasteraamatuid ning kinkisin isegi mõned neist ühe inglise kolleegi pisipõnnile. Nii, et inglise autori nimi oli mulle juba tuttav. Siis veidi aega hiljem aga laenas mulle üks eesti kolleeg DVDd “Miss Potter” vaadata ning mind ei jätnud Beatrix Potteri eluloo ekraniseering sugugi külmaks, kaugel sellest! Nii ma siis ühel heal päeval ostsingi ka endale koju sellesama DVD, sest minu jaoks on see film seda väärt, et teda mitmeid-mitmeid kordi vaadata 🙂

Kui film “Miss Potter” 2006. aasta lõpul välja tuli, siis suuri laineid ta ei löönud või siis filmitööstuse keeli suurt “box office’i” raha ta ei teeninud. Maitse üle aga ei vaielda… Mulle on ikka kunstnike elulugude põhjal tehtud filmid meeldinud ning Beatrix Potter oli ka kindlasti suurepärane kunstnik! Nii näiteks on viimaste aegade filmidest mul hästi meeles 2014. a valminud Mike Leigh’ “Mr Turner” (briti kunstniku William Turneri elust 1775-1851) ja samuti 2014. a valminud Tim Burtoni “Big Eyes” (kaasaegse ameerika kunstniku Margaret Keane’i elu skandaalsest seigast, kuidas tema abikaasa Margareti kunstiteosed endale omistas) ning neid mõlemaid võib kindlasti ka hästi tehtud filmide hulka arvata. Oma blogis olen siin varem ka 2008. a Martin Provost’ filmist “Séraphine” (prantsuse kunstniku Séraphine de Senlis’ elust 1864-1942) kirjutanud, mis on suurepärane filmiteos. Kunstnike sisemaailmad on nii eriskummalised ja nii värviküllad, ning nendest annab teha tõeliselt väärt linateoseid.

“Miss Potter” algab põgusa sissevaatega Beatrixi lapsepõlve ning sellest selgub, et Beatrixile meeldis varasest lapsepõlvest saati elusloodust vaadelda ning lõuendile jäädvustada erinevaid koduloomi ja -linde ning väiksemaid metsloomi ja erinevaid närilisi ja kahepaiksid. Ja tema joonistused olid tunnistuseks suurest andekusest kunstivallas. Lisaks joonistusoskusele oli Beatrixile sünniga kaasa antud veel ka piiramatu fantaasia, mille kaasabil ja noore tüdruku vaimujõul tema loodud joonisloomad ja -linnud elustusid ning Beatrixiga vestlusesse laskusid! Täiskasvanud eas leidis Beatrixi selline fantaasiaküllane maailm väljendust kirjandusvallas – ta hakkas lastele mõeldud lugusid üles kirjutama. Tema tuntumatest väljamõeldud tegelastest võib mainida näiteks järgmiseid: Peter Rabbit ja Jemima Puddle-Duck. Milliseid raskusi ta trotsis või millise õnneliku juhuse tahtel ta oma raamatud avaldas ning kui õnnelikuks kujunes Beatrixi isiklik elu, sellest kõigest võite teada saada aga juba filmi vaadates! Kui aga tahate täpsemaid eluloolisi fakte tema elust teada, siis lugege näiteks wikipeediast: https://en.wikipedia.org/wiki/Beatrix_Potter.

Minu jaoks tegi filmi eriliselt sümpaatseks see, kuidas filmitegijad vaatajatele Beatrixi sisemaailma kätte tõid –ühtaegu nii eriskummaline kui omanäoline oli näha, kuidas erinevad loomad-linnud tema joonistuslehtedel ellu ärkasid ning Beatrixile silmapilgutuste või sabasulgede saputades ennast erinevate asjade kohta väljendasid. Samuti oli väga tore näha Beatrixi rollis Renée Zellwegerit, kelle mäng meenutas mulle alguses veidi Bridget Jonesi tegelaskuju ning see asjaolu ajas mind ka naerma, kuid see läks kiiresti mööda ning kokkuvõttes Beatrixi rolli usutavus sugugi ei kahanenud… Ning kui teile avaldab muljet näitleja Ewan McGregor, siis temal on siin filmis ka selline roll, mis talle hästi sobib 🙂 Häid filmielamusi!!!

 

 

Posted in draama, Film, filmivaataja muljeid, Hea Film, Uncategorized | Tagged , , , , , , | Leave a comment

The Hundred-Foot Journey by Lasse Hallström

Category-100-Foot-Journey-Helen-Mirren

The Hundred-Foot Journey

Richard C. Morais’ samanimelise romaani järgi

Romantiline kulinaaria draamafilm, USA 2014, 122 min

Üle hulga aja üks väga hästi tehtud kulinaariateemaline film. Sest ajast, kui ilma nägi Julie and Julia (Meryl Streepiga peaosas), pole ma midagi nii võrdväärselt head näinud. Üle-eelmisel aastal tehtud The Hundred-Foot Journey astub aga Julie and Julia kandadele. Film on nii hea, et väärib omaette blogisissekannet.

India perekond Kadam on sunnitud poliitiliste ja isiklike põhuste tõttu Indiast lahkuma ning nad otsustavad immigreeruda Prantsusmaale. Miks just Prantsusmaale? Aga ilmselt seetõttu, et Prantsusmaa on üks tuntumaid kõrge tasemega gastronoomiariike kogu maailmas. See oli perekonnale Kadam oluline sellepärast, et Indias teenisid nad elatist restoranipidamise ja söögivalmistamisega. Prantsusmaalgi otsustavad nad oma restorani avada, kus kohalikule elanikkonnale india päritolu sööke pakkuda.

Juhuse või saatuse tahtel, aga nende restorani vastas, üle tänava, asub peen prantsuse restoran Le Saule Pleureur, mis teenindab lausa ministrite tasemel kliente, ning nende söögikunsti on hinnatud isegi ühe Michelini tärniga. Selle restorani omanik Madame Mallory (suurepärane esitlus Helen Mirrenilt) ei vaata hea pilguga, et tema restorani vastu rajatakse konkurent-restoran ning kahe restorani vahele tekib palju pingeid ja omavahelisi hõõrumisi. (Muide, kas te ka teate, et näitleja Helen Mirren on vene päritolu immigrantide lapselaps? Tema sünninimi on Ilyena Vasilievna Mironov. Tema vanaisa kolonel Pyotr Vasilievich Mironov jäi perega 1917. aastal Venemaa revolutsiooni ajal Inglismaale. Täpsemalt võite lugeda wikipediast https://en.wikipedia.org/wiki/Helen_Mirren#Early_life_and_family)

The Hundred-Foot Journey on meeliköitev lugu nii silmadele kui kõrvadele. Visuaalne pool, millega meile roogade valmistamist, esitlemist ja degusteerimist pakutakse, on lihtsalt oivaline, ning selle võlude hindamiseks ja mõistmiseks ei pea olema kulinaariaspetsialist. Vaatajale tuuakse kokakunsti ilu nii-öelda kandikul kätte. Filmi soundtrack (muusika: A.R.Rahman) on valitud samuti väga peene maitsega, nii et roogade stseene saatev muusika sulandub kui õige vürtsikusastmega soust, mis on põhiroa (ehk muuhulgas filmis näidatavate söökide ja teiste stseenide) kõrval diskreetne, samas aga annab sellele nüansse.

Mul on nii palju kiidusõnu, et ma võiksin veel pikalt jätkata. Loomulikult aga ei tohi mainimata jätta stsenaristi Steven Knight, kes loo stseenid kokku kirjutas, mis toetuvad nii usutavale tekstile kui ka tegevustiku järjestusele. Lisaks silmailu pakkuvale fotograafiale ja operaatoritööle kroonib suurepärast filmi väga hea näitlejate mäng, juba varem mainitud Helen Mirreniga eesotsas. Ning india restorani perepoja Hassan’i (kehastas Manish Dayal) ja prantsuse restorani koka Marguerite’i (mängis Charlotte Le Bon, kes muide meenutab väliselt Winona Ryderit) vahel arenev armulugu tõi vaieldamatult kogu loole veidi romantilist lüürilisust juurde.

Head filmi! Mmmmm…

Posted in Uncategorized | Tagged , , , , , | Leave a comment

Dokumentaalfilmid: Demain ja The Land of Many Palaces ehk filmid päriselust

images

Demain by Cyril Dion, Mélanie Laurent

Dokumentaalfilm, 2015 Prantsusmaa, 1h58min

Dokumentaalfilm dokumenteerib päriselt olemasolevat või eksisteerinut ehk siis on tänapäeva kajastavaid või ka minevikus toimunud sündmusi jutustavaid dokumentaalfilme. Vastupidiselt mängufilmile pretendeerib dokumentaalfilm sellele, et ta tahab olla võimalikult tõetruu ja faktiliselt täpne. Kui mängufilmimaailmas tuleb kinolinale mõni aeg järjest liiga palju fiktiivsete maailmade ja inimeste ning nende probleemidega filme, siis reaalsust käsitlevate filmide vaakumi täidab väga hästi just nimelt dokumentaalfilmide vaatamine. Kui tavaliste kinode kavas palju dokumentaalfilme just pole, siis tuleb panna tähele dokumentaalfilmide festivale seda enam, et seal näeb kvaliteetfilme.

Ma ei ole kunagi olnud eriline dokumentaalfilmide huviline, aga aeg-ajalt olen sattunud dokumentaalfilmidele, mis on minus huvi äratanud. Eriti pakuvad mulle huvi sellised, mis tõstatavad keskkondlikke probleeme ning kajastavad inimeste ökoloogilist ja sotsiaalset elukvaliteeti. Prantsuse näitleja Mélanie Laurent võttis nõuks oma viie sõbraga teha just selline dokumentaalfilm Demain (tõlkes: Homme või Homne), kus võeti huviorbiiti inimese elutegevuse mõju loodusele. Alustatakse teadlaste teesist, mille järgi on inimühiskond lähenemas uuele 6. ajajärgule (enne seda on olnud 5 erinevat perioodi, mille seas ka jääeg). Täpsemalt ei teadagi, mis ees ootab ja kui kiiresti see läheneb, aga arvatakse, et inimene on oma elutegevusega muutmas Maa kliimat ja sellega koos kogu ökosüsteemi nii drastiliselt, et selle tulemusena võib kogu inimsugu hukkuda (näiteks kui uued temperatuurikeskmised muutuvad harjumuspärastest väga ekstreemseteks jne). Kõige pessimistlikumad teadlased arvavad, et meile on jäänud vaid järgmised 20 aastat selleks, et suuri kliimamuutusi ära hoida ning Maa ökosüsteem tagasi normidesse pöörata. Mis samme on inimene ette võtnud, et näiteks kasvuhooneefekti vähendada? (Suurtööstuste tegevuse tagajärjel atmosfääri avalduva CO₂ hulga suurus on muutnud kogu planeedi kliima niipalju soojemaks, et see omakorda on loonud uued kataklüsmilised orkaanide ja tornaadode tsüklid ning üleujutused ja veekogude kuivamised jne.) Amelie ja Co näitavad meile Taanimaa jõupingutusi rohelise ehk taastuvenergia loomisel tuulegeneraatorite abiga, siis Inglismaal, Prantsusmaal ja USAs linnadesse loodud köögiviljakasvatust, kus väikestele maalapikestele on kontsentreeritud multikultuurid, mis annavad toidulauale lisa ning ei tekita mingit CO₂ jälge (inglise keeles: carbon footprint ehk CO₂e) planeedile… Siis käsitletakse veel riikide majanduste finantsstruktuure (pangad ja suurettevõtted ja korporatsioonid), kes on agraarmajanduse enda kätesse haaranud ning suurtootmisega palju kahju tekitavad (talunike töötus, loomade haigused, planeedi süsihappegaasi hulga kasv jne). Filmi lõpus pakutakse, et õige ehk ökoloogiline mõtlemine peaks hakkama õige varakult ehk koolist. Näitena toodi Soome uudne koolisüsteem, kus õpilaste tulemuslikkus on üks kõrgemaid Euroopas ning maailmaski. Ja õige ta on, riik, kus pööratakse tähelepanu haridusele, kasvatab kõrgelt haritud põlvkonnad, kes oma analüütilise võimega ja väga mitmekesiste oskustega leiab kindlasti lahendused, et ära hoida Maad ähvardav katastroof.

15941023109_8984b54abe_k

The Land of Many Palaces by Adam Smith, Ting Song

Dokumentaalfilm, 2015 USA, 1h1min

Kui Demain oli emotsionaalselt tehtud dokumentaalfilm, kus esitati intervjuuvormis küsimusi ning otsiti probleemile lahendusi, siis The land of many palaces on iseenesest vanaegsete traditsioonide järgi tehtud film, milles ei ole ei loo jutustajat (ekraanil nähtamatu inimese hääl) ega subtiitrites jooksvaid selgitusi-kommentaare. Samuti ei otsita filmis The land of many palaces probleemile lahendusi, vaid lihtsalt näidatakse sündmuse fakte nagu nad on. Isegi filmi pikkus oli dokumentaalfilmil Demain liiga pikk ehk 2 tundi, samas kui The land of many palaces on ideaalse pikkusega ehk 1 tundi pikk. Mida lühem ja kompaktsem dokumentaalfilm on, seda suurem on tõenäosus, et kõik allesjäänud kaadrid on tõesti sündmuse jutustamisel vajalikud ning ilma nendeta ei saa luua adekvaatset pilti.

The land of many palaces (vabatõlkes: paljude paleede maa) pälvis mu tähelepanu kahel põhjusel. Esiteks huvitas mind süžee lühikokkuvõttest loetud temaatika: Hiina farmerite massiline linnadesse ümberkolimine. Teiseks ühendab Eestit kauge Hiinaga kommunism… Väidetavalt on Eesti nüüd demokraatlik ning jätnud kommunismi väga kaugele seljataha, kuid tegelikkuses on nii kommunismil kui domokraatialgi omad ühised omadused… Või äkki on meie demokraatia arenenud omasoodu ehk piltlikult öelduna nagu kommunistlikule puule poogitud demokraatlik oks… See teema on aga liiga laia ulatusega, et hetkel sellel peatuda…

Sellest ei ole veel väga palju aega möödas, kui üks Tallinna linnapea (oli see Jüri Mõis?) kutsus kõiki inimesi Tallinnasse elama.(Kuulsin, et see idee olla jälle aktuaalne Edgar Savisaare valimiskampaanias?!) Idee oli ja on jabur. Seda jaburam on näha, et selle idee genereerijateks on omavalitsuse ametiisikud… Ometigi peaks valitsustes olema Eesti Vabariigi inimesed, kes töötavad nendesamade eesti inimeste heaks… Filmis Demain, kui räägiti sellest, kuidas maailma valitsused veavad oma maa rahvaid alt, toodi näiteks välja 2009. aasta valitsemiskriisi moment Islandil… Islandi rahvas tegi siis oma valiku ning lõi valitsuses paltsi puhtaks, mille järel valis uued rahvasaadikud rahva seast, kellel ei olnud parteidega mingit asja… Demos kratos. Esimese asjana kirjutasid uued rahvasaadikud muudatused riigi konstitutsiooni.

Nüüd on meil ajalooliselt harukordne võimalus olla vaatleja Hiinas toimuval massilisel inimeste maalt linna kolimiseaktsoonil. Meie õnneks ei ole Eesti kommunistlikult tsentraliseeritud võimuga riik ning meil ei saa sellist massikolimist peale sundida. Hiinas on aga maainimeste linnadesse ümberkolimine saanud alguse ning see toimub juba vähemalt mõned aastad. Tänu sellisele dokumentaalfilmile nagu The land of many palaces sain ma näha, kuidas see toimub ning mis on esimesed tagajärjed nendele samadele linna kolitud inimestele. Kõigepealt toimub uuele linnale kõige lähemal asuvate maainimeste ümberkolimine. Nende maadele ja majahurtsikutele pakutakse vahetustasuna kompensatsiooni ning suuri (80-120 ruutmeetriseid) lukskortereid (viimase tehnoloogiaga plasmatelerid ja köögitehnika ning vannitoasisustus on juba sees). Lahti ei seletatud, mis oli niiöelda vahetuskriteeriumiks, aga niipalju oli näha, et ametnik, kes maale saadeti, küsis talunikelt maa suuruse ja hoonete kohta küsimusi. On väga kaheldav, et talunike maa ja armetud hooned võivad välja osta sellised korterid. Mulle aga meenub, et ma olin juba mõned aastad tagasi näinud ühte dokumentaalfilmi uute fantoomlinnade kohta Hiinas. Nagu igalpool maailmas, sai ka Hiina tunda 2009. aasta majanduskriisi ning suurele ehitusbuumile järgnenud kriis jättis maha suured tühjalt seisvate valmishoonetega uuslinnad. Mäletan väga hästi, kuidas näidati valmis pilvelõhkujaid, kus korteriviimistlus oli valmis ning isegi sisseehitatud köögitehnika olemas. Kuna kriisile järgnes ostjate haihtumine, seisis Hiina silmitsi suurte ehitusfirmade võlgadega. Nüüd siis mõned aastad hiljem on kuulda suurest maaelanike migratsioonist uuslinnadesse. Tekib mõtteid, et kahe sündmuse vahel on otsene seos.

The land of many palaces näitas ka vähesel määral nende inimeste elu, kes on juba ümber kolinud ning kes peaks veel varsti ümber kolima. Probleem on selles, et nagu igalpool mujalgi, on viimased maale jäänud inimesed vanad nimesed. Kui nad kolivad linna, siis on neil seal raske tööd leida. Üks vanem abielupaar, kes oma argipäevast rääkisid, ütlesid selge sõnaga, et neil ei jätku raha söögile ning söögi hinnad tõusevad pidevalt. Sellest vähesest rahast, mis valitsuselt saab, ei jätku. Ilmselt oli juttu pensionist… Üks vana talunik, kes pidi ka varsti linna kolitud saama, läks linna peale tiiru tegema, et uurida töösaamise võimalusi ning söögi hindu. Liha oli külmutatud (seega mitte värske, nagu talunik kommenteeris) ning töökuulutuste peale helistamised ka tulemusi ei andnud… Pärast, kui ta kodus oli, võttis ta oma linnakäigu kokku järgmiselt: lükkame linnakolimise mõneks ajaks edasi… Väga mõistlik. Maal olid tal oma lambad, keda näidati, ning seega oma toit. Linnas oleks pidanud toidu eest kallist raha maksma. Talunik ütles väga mõistlikult, et maal elab ära väga vähese rahaga.

Kui vaadata Hiina talunike probleemi Euroopast, siis meil on palju ühiseid probleeme nii Eesti kui Belgiaga jne. Kuni olid väiketalunikud ning neil oli võimalik oma toodangu müügiga elatist teenida, oli vähem töötuid ja ka näljaseid. Agraarpoliitika ebakorrektne majandamine on probleemiks nii Euroopas kui ka ülemaailmne allakäigu tendents. Lokaalselt Euroopas ei ole aastateviisi toimunud talunike demonstratsioonid Brüsselis avaldanud veel mingit mõju nende töötingimuste parandamiseks. Samas on suurtööstuslikud farmid keskkonnakahjulikud, nagu seda tõestas ka dokumentaalfilm Demain. Miks siis ei lööda need suurte pangamagnaatide ettevõtted laiali ning ei anta tegevusväli tagasi inimestele? Sest, et inimesed on juba ammu kaotanud otsustusõiguse… Otsustajateks on suured kartellid oma suurte rahatuludega, kes on kinni maksnud ka valitsused…

Posted in Uncategorized | Leave a comment